Kurjad peded
On märkimisväärne, kuidas kahte homost ajaloo suurkuju on püütud kapist välja tirida nii hästi ülemaailmse gayliikumise kui ka ajaloolaste poolt. Seda huvitavam, et mõlemad suurkujud on 20nda sajandi kaks kõige kurjemat isikut — kaks meest, kes ei sobi mitte mingil viisil kokku rahvusvahelise gayliikumise idealiseeritud eeskujudega. Suurel määral just nende tõttu on rahvusvaheline gayliikumine sunnitud tunnistama ning käsitlema ka negatiivseid aspekte homoseksualismis.
Need mehed on J. Edgar Hoover — Föderaalse Juurdlusbüroo raudse käega juht — ja Adolf Hitler, keda pole vist vaja lähemalt esitledagi.
Skandaalne raamat
Tänaseks on peaaegu aktsepteeritud versioon, et J. Edgar Hoover oli homoseksuaalne. Sel teemal on kirjutatud raamat: “Anthony Summers’ Official and Confidential: The Secret Life of J. Edgar Hoover”, kus Hooveri eluaegne sõprus oma lähima kaastöölisega Clyde Tolson’iga paljastatakse kui üks alaline “alasti maadlus nende magamistoas”.
Probleem on ainult selles, et autor Anthony Summers on seesama Summers, kes üllitas kaks kahtlase väärtusega raamatut nii Marilyn Monroe-st kui ka Richard Nixonist. Mõlemad raamatud aga põhinesid tunnistajate ütlustel, mida võiks võrrelda ehk turumuttide lobaga. Ometi leidub ka tõsiseid tunnistusi hr. J. Edgar Hooveri homoseksuaalsusest. On olemas rida fotosid, millel Hoover esineb transvestiidina “The Plaza Hotel-is”. Homoseksuaalsust kinnitab ka Hooveri psühholoog, kes väidab, et hr. Hoover oli talle ülestunnistanud oma häbiväärsed kalduvused ühel teraapia jutuajamisel.
Hooveri “lahutamatu” sõber
See oli juba hr. Hooveri eluajal teada (muidugi kuulujuttude tasandil), et ta eluaegne sõber ja kaastööline ehk täpsemalt ta isiklik sekretär FBI-s oli Clyde Tolson. Jah, nad olid “lahutamatud” kõiges. Nad sõitsid päevast-päeva koos tööle, nad lõunatasid alati koos. Kuhu iganes ka hr. Hoover ei sõitnud, olgu see siis ameti- või eraasjus, alati oli tal kaaslaseks Tolson.
Samuti on teada, et hr. Hoover maksis julmalt kätte kõigile, kes vaid julgesid iitsatada tema homoseksualismist. Ta ründas kõiki teadaolevaid homosid alustades Hollywoodist ja lõpetades kasvõi demokraadist poliitiku Adlai Stevensoniga, kes 1952 valimiskampaania käigus sai hävitava põrguliku kaotuse osaliseks, kui J. Edgar Hoover paljastas ta homoseksuaalsed kalduvused ja tema n.ö. patuse elu.
Üks kuulus gaypaar?
Pole raske aimata, miks Ameerikas poliitilised vastased vasakliberaalsetest ringkondadest tahtsid Hooverit pedeks tembeldada. Soov oli Hooverit lihtsalt võimalikult palju mustata. Kuid miks ometi soovisid juhtivad gayringkonnad näha, et ta homo oleks? Ühel internetileheküljel loetletakse Hooverit ja Tolsonit kui homoseksuaalseid ja ka sõna transvestiit on nende nimede juures kenasti figureerimas. Ühel teisel saidil, mis on eriliselt suunatud noortele vähemuslastele, kirjeldatakse Hooverit imetlusega ja lisatakse samuti juurde, et ta oli transvestiit. Kuidas on see võimalik, et meest, kes pidas nõiajahti kogu Ameerikas homodele ja kommunistidele (esimene ei välistanud teist ja vastupidi) , kes olid ohuks nn “valgele kristlikule Ameerikale”, peetakse positiivseks eeskujuks?
See oleks ju umbes sama, kui Eesti gayliikumine tunneks uhkust, kui EKRP üks liidreid Mart Metsala oleks avalik homo, või näiteks elusõna sektiliider Albert Türnpu.
Kurjad peded
Jätame nüüd natukeseks hr. Hooveri ja vaatleme veidi lähemalt teist kuulsat kurja pedet: Adolf Hitlerit. Saksa ajaloolane Lothar Machtan tutvustas oma kevadel ilmunud raamatus “The Hidden Hitler”, et Hitler oli homoseksuaalne.
See raamat oli skandaal kogu maailma homode jaoks. Pole vast vaja põhjalikku ajaloo tundmist, et mõista, miks Hitler on kõike muud, kui positiivne eeskuju homona. Raamatu juures on esimeseks erinevuseks Summersi teosega autor, kelle näol on tegemist väga respekteeritud ajaloolasega. Samal ajal kui Summersit nimetatakse “The King of Tabloid Sleaze”. Teine suur erinevus on selles, et The Hidden Hitler on otsast lõpuni rajatud faktmaterjalidele, aga mitte spekulatiivsetele kuulujuttudele.
Oma raamatus väidab Machtan, et Viini politsei teadis juba väga varakult Hitlerit kui homoseksuaali, kellele noored poisid koju järgnesid. Kui Hitler Esimese Maailmasõja ajal armees teenis, oli üks tema sõjakaaslasi — Hans Mend — kirjutanud, et ta oli maganud oma kaassõduriga, “oma meeshooraga, kelle nimi oli Adolf Hitler”. Ning see oli ammu enne Hitleri võimule tulekut. Machtan toob välja terve rea faktilisi tunnistusi, kuigi nii mõnigi dokument võis juba sel ajal olla võltsitud, kuna juba siis nähti Hitleris potentsiaalset poliitilist ohtu.
Vaid 6000 hukati
Vastupidiselt paljude veendumusele, oli 1930ndatel aastatel Saksamaal homodel hoopis suurem šanss ellu jääda, kui siiani arvatud. Magnus Hirschfeld, Saksa teadlane, juut ja homo, kes ise oli natside võimuletuleku ajal Saksamaal ja kes on nautinud suurimat respekti gayajaloos, kinnitas, et Himmleri sõnul oli Saksamaal sel ajal pealt 2 miljonit (!) meessoost homo. Surmalaagrites hukati neist vaid 6000.
Hitler ise kustutas saksa seadusandlusest maha väljendi “ebaloomulik” ja “loomuvastane” homoseksualismi käsitluses. Alles jäi palju leebem “amoraalne”.
Homosid pandi vangi ainult tõeliste juhtumite puhul ja vabastati vangist, kui nad lubasid ennast parandada. Fakt on, et need 6000 homot, kes sattusid natside koonduslaagritesse, olid pigem natside poliitilised vastased, kui vihatud peded.
Ernst Röhm, SA-i liider ja pede
Kergesti võib seada kahtluse alla peamise tunnistaja Machtani raamatus — Mendi märkmed Hitleri homosusest lahinguväljal — seksuaalsuhteid samasooliste vahel on sõdades alati ette tulnud, kuid neid suhteid ei nimetata homoseksuaalsuseks, sest sõjaväljal pole tihtipeale naisi läheduses. Hitleri puhul on siiski lugu hoopis faktilisem kui Sommersi plära Hooverist.
On olemas alus — või risk — et Adolf Hitler klassifitseeritakse, kui maailma ajaloo kõige kurjem mees ja kui homo. Kui gayringkonnad Ameerikas on hüpanud “rongile” Hooveri puhul, tuginedes vaid kuulujuttude tasemele, siis Hitleri puhul on seda suppi koos kõigi ajaloolase poolt toodud faktidega gayrahval väga raske ära seedida ning tunnistada, et Hitler kõigest hoolimata oli homo. Leian, et seda peaks siiski tunnistama — aususe ja tõe nimel ning lõpetatama hämamine Hitleri homoseksuaalsuse teemal.
Kahjurõõm — see kõige suurem rõõm
Mis siis ikkagi on see jõud, mis paneb gayringkondi Hooverit ülistama, kuid Hitler peab garderoobis edasi istuma? Vaadakem kommentaare Hooverist: “Vaene J. Edgar Hoover! Kõik need aastad oled sa karmilt üritanud püüda gaysid, kuid tegelikult oled sa kogu selle aja mänginud ise oma üksildast versiooni “La Cage aux Folles’ist”! Kui aga noored homod ühel teisel leheküljel teda endale eeskujuks seavad, tekitab see tõsise küsimuse, millega nad seal tegelevad? Kas iga kuulsam isik peaks olema homodele eeskujuks? See on ju sama, mis kuulutada seeriamõrtsukas Jeffrey Dahmer pühakuks, kuna ta oli muuseas ka homo. Sellist loogikat pole enam kauaks, sest kui homoseksuaalne Hitler tehakse mõnes homoringkonnas eeskujuks, siis võib ju oletada, et gayliikumine hakkab kategooriliselt tõestama ning eitama Hitleri mittehomosust!
Ja takistama kõike, et oletused tema ilmsest homoseksuaalsusest oleks bluff ja vale. Tundub, et Hooveri puhul on juba alla antud. Tundub, et enam ei mängi Hooveri eraelu nii suurt rolli. Siiski tundub, et kuulujuttude tasemel tõestuse templit on veelgi raskem maha pesta. Võib–olla on just sellepärast hakatud Hooverist kirjutama, kui positiivsest eeskujust gayringkondades. Markeerides ta pika, peaaegu eluaegse monogaamse homosuhte esiplaanile.
Ei saa ju eirata, et ta oli pool sajandit üks mõjuvõimsaimaid mehi Ameerikas. Miks see siis nii ohtlik tegelikult on? Kas poleks targem võtta Hooverit ja võib-olla ka Hitlerit sellistena nagu nad tegelikult olid? Ja tunnistada ükskord, et homod pole kaugeltki nii ohutud nagu gayringkonnad on püüdnud maalida. Iseäranis veel siis, kui nad peavad seda kõigest hingest salajasena hoidma ning varjama.
See äärmuslik lakmuspaber
Tegelik Hitleri kapist väljatirimine on äärmuslik näide “ilusale” maailmale, et me julgeksime tunnistada: “Jah, ta oli homo!” Kui me juba sellega hakkame saame, suudame ka tunnistada, et homode seas leidub võimuhulle diktaatorid, kes tahaksid maapealt hävitada näiteks kõik juudid. Tunnistagem koos muu maailmaga, et kõik, mis puutub seksuaalset orientatsiooni, ei ole ainult positiivne või negatiivne.
Loodan, et rahvas on piisavalt tark taipamaks, et osa pedesid on kurjad ja osa head. Enamus meist jääb loomulikult kuhugi nende äärmuste vahele. See peaks ju olema iseenesest mõistetav, aga võib-olla ka mitte…
Veel kurje pedesid ajaloost:
Caligula — hull rooma keiser, kes peale kõige muu kuulutas oma hobuse parlamendi liikmeks, sõi temaga ühes lauas ja magas kõigi oma kolme õega.
Jeffrey Dahmer — tegelik Hannibal Lecter, kes jahtis noori poisse Laosest ja ei põlanud ära ka neid süüa.
John Wayne Gacy — respekteeritud poliitik ja edukas ettevõtja , kes vabal ajal harrastas noori poisse mõrvata.
Gilles de Rais — piinas, vägistas ja tappis üle 300 noore poisi 1430 aastate Prantsusmaal.
Andrew Cunanan — mõrvas Gianni Versace’i ning harjutas tapmist enne seda veel nelja härrasmehe peal.
Mõrvar filmist “Voonakeste vaikimine” — tegelikult küll vaid transvestiit, kuid Hollywoodi terminites siiski pede.
