Kunstniku elu – nagu loterii


Kunstniku elu – nagu loterii
Foto: Jevgeni Kapov

Kui ärimehest kunstnik vaatab oma kunstiideed kõigepealt läbi turumajandusliku kasulikkuse prisma, siis ega sealt suurt kunsti loota ole, kirjutab Katrin Essenson Õpetajate Lehes loomemajandusest.

Vabakutseline kunstnik on iseenda tööandja, maksab ise oma maksud, algatab loomingulisi projekte (etendused, näitused, festivalid jne), leiab oma tegevuseks vajalikud vahendid. Lühidalt. vabakutselisus on ettevõtluse vorm. Ometi on kunstniku ja ärimehe vahele võrdusmärki tõmmata ennatlik.

Meie kultuuripoliitika pooldab trendikat loomemajanduslikku lähenemist, kuid ka kriitika loomemajanduse suunas ei ole asjatu, sest loomemajandus muudab kunstilise tegevuse kommertslikuks ja võib kultuuri sellega isegi risustada. Kujutame korraks ette ärimehest kunstnikku, kes vaatab oma kunstilist ideed kõigepealt läbi turumajandusliku kasulikkuse prisma – ega sealt suurt kunsti loota ole. Pigem meenub kõige vanem amet: enesemüümise raske kunst.

Loomemajandus, st saage ise hakkama!

Olen nõus Kivisildnikuga, kelle arvates loomemajandus tähendab meie kultuuriruumis juhtkirja: „Kunstnikud (samuti pensionärid), vaadake ise, kuidas hakkama saate!”

Vabakutselise elu tähendab teatud mõttes loteriid: ei või kunagi teada, kas jackpot’i võit tuleb või mitte. Üks koht, kust loteriivõite on loota, on vautšerite lunastamise fondid, näiteks kultuuriministeeriumi toetused. On ka Kultuurkapitali alkoholi ja tubaka aktsiisimaksudest laekuvate summade, annetuste või muude sissetulekute rahapada, kuhu vabakutseline kunstnik saab neli korda aastas kirjutada projektipõhiseid taotlusi, et tegelda loominguga – teha uus etendus, isikunäitus, kirjastada raamat jne. On erakapitalil põhinevaid toetusi.

Kunstiturg on turg nagu iga teine

Saadav loteriisumma peaks katma kunstniku elamiskulud ja sellest peaks jätkuma kunstiteosega seotud väljaminekute katmiseks. Valida on kahe halva vahel: kas jätta see kunstitegemine kus seda ja teist või rabelda nende väikeste summadega välja lootuses, et kui veab, saab ehk välismaale parematele jahimaadele. Eriti hästi läheb siis, kui ei pea peale maksma.

Tegelikult on stipendiumide „loterii” ajutine lahendus, millest heal juhul saab teha uue etenduse minimeeritud kuludega. Vabakutselise moto oleks siinkohal: saada võimalikult väikeste kuludega väga hea kunstiline tulemus.

Iseenesest ei ole see halb moto. Ainult et siia juurde käib õhus hõljuv suhtumine – saage juba ise hakkama ja müüge end lihtsalt paremini. Mida siis edukas kunstnik teebki – ta on 24/7 valmis rääkima oma loomingust, sekeldama vastuvõttudel, looma suhtevõrgustikku, et sõlmida paremaid kontakte ja leida võimalusi loominguga tegelda. Ma ei näegi mingit vahet kunstiturul või muidu turul.

Artikkel on ilmunud Õpetajate Lehes