Kunstiharidusest, eriti kõrgemast
Ants Juske: „Taasiseseisvuse saabudes oli neidki vana süsteemiga harjunuid, kes arvasid, et nüüd algab mingi proletkultlik suurpuhastus. Midagi hullu aga ei juhtunud – olemasolevale tuli lihtsalt juurde uusi ilminguid. Hea näide on tuua mulle lähedasest valdkonnast. Uued meediumid (video- ja fotokunst, installatsioonikunst, kontseptualism) lihtsalt lisandusid võrdsetena senisele kunstide nomenklatuurile (maal, graafika, skulptuur, tarbekunst). Kuid ikkagi kostsid hääled, et kas maalimine keelatakse nüüd ära, kas anatoomilist ja perspektiivset kujutamist ei tohi enam üldse õpetada, kas see uus ongi üldse kunst jne. Maalijate rahustamiseks tõin näite, et ega komparteid ka päris ära keelatud ja kommareid „ahju ei visatud”, nad lihtsalt kaotasid oma senise juhtiva koha poliitilisel maastikul, nagu selle kaotasid ka maalikunst ja monumentaalskulptuur.
Kõike tekkis juurde ka hariduses, sh kunstihariduses. 1990. aastatel käivitus enneolematu kõrgharidustumise buum. Endised tehnikumid ja kunstikoolid said kõrgkoolideks, lisandusid uued erialad, lisaks tekkisid erakõrgkoolid, riiklik kontroll hariduse üle vähenes nullilähedaseks. Kõik see tõi senistele keskharidust andvatele koolidele kaasa kõrgkoolile väärilise rahastamise, endistest õpetajatest said ühtäkki dotsendid ja professorid. Üha enam süvenes ka lapsevanemate seas hoiak, et meie laps peab saama kõrghariduse kas või raha eest, kutsekoolid ja tehnikumid kõlbavad naabrilastele, mitte meie omadele.
Nüüd siis oleme lõhkise küna eest, küsides, kas ühiskond vajab sel hulgal kõrgharidusega inimesi, seda enam, et ka vastavat haridust tõendava dokumendi väärtus on devalveerunud. Elu on näidanud, et heale järjele jõuab kiiremini põhiharidusega nii siin kui ka välismaal.“
Kuhu edasi?
Nüüd, mil on tekkinud ületamatuid raskusi Eesti kunstiakadeemia uue maja ehitamisega, kahetsetakse: kas oli siis vaja sülitada nii rutakalt vanasse kaevu, kirjutab autor.
Ants Juske: „Juba igatsetakse taga seda vana, kus vaim oli sisimas olemas – parem ikka kui mitte midagi. Ühe katuse all olid kateedrid, õppeklassid, raamatukogu, kohvik, galerii. Vaevalt küll kahel viimasel lõpetajate seltskonnal mingit oma kooli tunnet tekib. Kahju, et omal ajal sai ERKI nii halva projekti, et ka muinsuskaitse ei arvanud hoonet Nõukogude aja arhitektuuri säilitamist vajavate väärtuste hulka.
Majadel on muidugi oluline roll, kuid nad ei suuda iseenesest muuta seda, mida nende sees tehakse. Nominaalselt oleme kunstikõrghariduse taset tunduvalt tõstnud. Juurde on tulnud erakõrgkoole, rektoreid, hulgaliselt kunstiprofessoreid ja magistreid, lisandunud on uusi erialasid, nõuame uusi õppehooneid ja tugevamat materiaalset baasi. Väliselt võib samuti rahul olla, sest konkursid kunstierialadele kasvavad jätkuvalt. Kuid kas ei mõju see uinutavalt? Tartu kõrgemas kunstikoolis õpetavad enamasti ikka need, kes olid õpetajad keskhariduse baasil tegutsenud koolis, kõikjal toimuvad küll korralised õppejõudude valimised, kuid ikka valitakse need, kes on seal aastaid töötanud. Rein Taagepera tõi meile mõiste „akadeemiline verepilastus”. Tollane Eesti kunstiakadeemia rektor Ando Keskküla rääkis, et nende kooli akrediteerinud rahvusvahelist komisjoni hämmastas, et kõik õppejõud on sama kooli kasvandikud. Oleksid nad teadnud, et õppejõudude lapsed ja lapselapsedki õpivad samas koolis. Seega pole alust arvata, et kui ehitame uue hoone, muutub iseenesest kõik.
Samuti valitseb meil ettekujutus, et kunstikõrgkooli puhul peab kõik olema nii nagu akadeemilises ülikoolis: oma rektor, professorid, üldained, teaduslikud uurimistööd jne. Tartu ülikooli rektorid muigasid: varem olid rektorid ainult avalikel-õiguslikel ülikoolidel, nüüd on vaat et igal kassikoolil või korterakadeemial oma rektorid ja professorid. Magistrikraadi saamine on muudetud lihtsamast lihtsamaks. Mulle on arusaamatu, miks näiteks keraamik või mööblirestauraator peavad oma ala tippspetsialistideks saamiseks õppima kõrgkoolis ja milleks neile magistrikraad. Mõjub isegi akadeemilist haridust solvavalt: vaibaprofessor, graafika magister jne. Hädas on oma ripatsiga kehakultuuriteaduskonna näol ka Tartu ülikool, kus on sõudmise professorid, ujumise dotsendid ning toimuvad kettaheite kollokviumid. Paljud hariduspoliitikudki on nõus, et Nõukogude ajal olid asjad kuidagi paremini paigas: oli üks ülikool, üks polütehnilist, üks pedagoogilist haridust andev instituut, lisaks kunstide kõrgkoolid. Allpool aga vastavalt keskkoolid, tehnikumid ja kutsekoolid.
Praegugi peaks olema selge, et avalik-õiguslikest ülikoolidest võiksid Tallinna tehnikaülikool ja maaülikool kuuluda pigem rakenduskõrgkoolide sekka. Nende koolide lõpetanutel on kindlasti suurem läbilöögivõime tööturul. Nii nagu on mööblirestauraatoril kindlam tunne tuleviku ees kui maalikunstnikul. Häid oma ala spetsialiste ja vana hea käsitöö oskajaid vajatakse ka välismaal, ja keegi ei nõua neilt magistrikraadi. Ei söanda midagi öelda muusikute ja näitlejate koolitamise kohta – eks nad ise tea, kui palju professionaalseid klarnetimängijaid või tragikomödiante tööandjad igal aastal vajavad.“
