Õpetatud mehed võivad ju kuidagi hakkama saada ilma Jumala, usu ja kuradita, aga lihtne inimene tavaliselt ei saa, tema on selleks alles liiga rikkumata ja terve mõistusega. Inimene on ju oma loomu poolest religioosne olend, ka ateist on religioosne olend ja vajab usku ning pühaduse kogemust. Sel põhjusel tekib ateistlikes riikides sageli isikukultus. Kedagi peab ju ometi kummardama.

Ja kui inimesel enam millessegi muusse uskuda ja kedagi kummardada ei ole, siis ajab kasvõi samba püsti ning peab seda pühaks ja käib kummardamas. Eesti Vabariigi elanikkonna seas on ennast usklikuks pidavate inimeste hulk suhteliselt väike. Seda karjuvam vajadus on mingi aseaine järele. Oli venelastel oma (au)sammas ja nüüd on ka eestlastel. Et mille poolest eestlased kehvemad on. Ega polegi.

Paljud inimeste kätega rajatud sammastest, on tehtud mingi kultusliku eesmärgiga. On olnud viljakustulbad ja tootemisambad, siiani seisab mõnel pool eelajalooliste inimeste poolt rajatud sambaid, mille praktilist eesmärki on küll võimatu ära tabada.

Inglismaa Salisbury Plaini muistne megaliitehitis Stonehenge kujutab endast kivisammaste kompleksi, mida väidetavalt ehitati 1500 aastat alates aastast 3000 eKr. See oli paik, kus kummardati taevast ja Päikest. Ühesõnaga, sammas - ükskõik kas see meile meeldib või mitte - on sageli religioosne rajatis.

Sammas võib loomulikult olla ka lihtsalt sammas, arhitektuuriline element, hoone kandekonstruktsiooni osa. Kõik oleneb ikka eesmärgist, milleks ta rajatud ja tähendusest, mida talle omistatakse.

Pronkssõdur on religioosne rajatis. Vabadussammas on religioosne rajatis. Kogu see jant, mis Eestimaal viimasel ajal sammaste ümber toimub, on religioosne jant. Kindlasti saab sellele väitele ka vastu vaielda. Loodetavasti saab. Pole olemas ühtegi mõtestatud väidet, millele vastu vaielda ei saaks.

Religioossus iseenesest on täiesti normaalne ja vajalik nähtus. Kuulub inimeseksolemise juurde. Umbes nagu söömine ja joomine. Söömise ja joomisega on võimalik ennast ka hävitada. Religioossusega samuti. Ebajumalateenimine on kuri ja hävitav religioosne tegevus.

Kui religioosne rajatis ei ole tehtud Jumala auks, siis on ta seotud ebajumalateenimisega. See, mis toimub viimasel ajal Eestimaa sammaste ümber on ebajumalateenimine.

Ebajumalateenimine võib viia kurjade tegudeni. Ebajumalateenimine orjastab. Ebajumal nõuab oma kummardajalt kogu aeg midagi – nõuab tähelepanu, nõuab aega ja raha, sest muidu ta ei aita - seda ei tee ta küll niikuinii - ja läheb solvumisest roosaks kätte. Siis tuleb teda jälle lepitada ning ohvrdada talle oma aega ja raha. Kahjuks ei ole ka kindlamat teed kaotada Jumala õnnistust, kui ebajumalateenimine.

Olen ka märganud, et üks tõsine sambakummardaja, nagu iga teinegi tõsiusklik ei talu hästi neid, kes kummardavad võõraid sambaid. Ühesõnaga – ükskõik millist teist sammast peale nende oma. Ja see teeb tõsiselt murelikuks, sest aegade jooksul on siia Eestimaale ju igasuguseid sambaid üles pandud ja neilgi on oma kummardajad.

Minul isiklikult ei ole vabaduse vastu mitte midagi. Vabadussamba vastu ka mitte. Oleks ta veel tehtud täpselt nii kõrge, nagu kunstnik kavandas, siis poleks teda ju isegi mitte kole vaadata. Proportsioon on väga õrn asi. Aga see polegi nii tähtis – ilu on niikuinii eelkõige vaataja silmades. Küsimus on tähenduses, mida talle omistatakse. See ei ole veel lõplikult välja kujunenud ja võib ka aja jooksul muutuda.

Muidugi võib väita, et sellistel sammastel on vähemalt üks positiivne mõju – aitavad ühendada rahvast ühtse eesmärgi nimel. Kahtlemata aitavad nad rahvast ühendada, seda oli pronksiöölgi näha.

Hiljuti kuulsin raadiost, et Tartu rahvuslased on jälle ühest sambast väga häiritud ja nõuavad selle kõrvaldamist. Sõda sammaste ümber on eesti riigi ja rahva püsimajäämisele juba ammu palju ohtlikum, kui kõik potensiaalsed välisvaenlased kokku.

Ja kui selle vabadusega siin kuidagi hapraks peaks minema, siis kindel on üks – sambad meid küll ei aita. Üks Jumal, üks usk ja üks isamaa - ja minu pärast kasvõi üks sammas – on see tõesti nii väikeses riigis võimatu?