Kultuur kultuurijuhtimise ja intriigide jalus
Mitteriikliku mätta otsas istuv kodanik kuulab, vaatab ja vangutab pead: kas pada või katel? Selge see, et süüdimatult laristades eelarvedistsipliini rikkuda ei tohi. Kas seda tehti ja kes tegi, ei tea, sest asjasse puutuvad dokumendid on kuulutatud üksnes valitud ametnike silmadele mõeldud siseinfoks.
Riiklik väiklus
Ühtpidi pole ju mõeldav, et ERSO eelarvet koostataks rahvahääletusel. Teisalt, sõltumata sellest, kelle viga eelarve miinusesse viis – otsust riikliku orkestri arengu või allakäigu üle (kogunisti elu ja surma üle, kui uskuda ministri emotsionaalseid sõnu), ei peaks ometi ajendama kellegi isiklik vimm, solvumine või kättemaks. Seda enam, kui väiklust toidab riigi, s.t avalik maksuraha.
Puuduolev summa – kolm miljonit krooni – on tavalise palgasaaja vaatevinklist üüratult suur, riigikogu, ministeeriumi või erakonna eelarves aga üsna pisike. Pole kahtlust, et hea tahtmise korral oleks need kolm miljonit ammu leitud. Iseküsimus, kui tahtmist pole ning lisaks pulbitseb soov karistada ülbet vasalli ja anda õppetund tulevikuks teistelegi.
Juba paar tundi pärast „rahvavaenlase” seljatamist tulidki esimesed ettevaatlikud teated, et ega’s raha ilmast otsas ole... No aitäh sellegi eest, sest ERSO-t on kuid kestnud kähmluses solgutatud nüüd juba küllalt. Ikka orkestrantide ja rahvuskultuuri huvides mõistagi, kuis siis teisiti. Vägisi meenub suur võitlus rahu eest, mis kivi kivi peale ei jäta.
Kui kultuurist raha keeles rääkida, siis isegi kehvakesel muusikul on seljataga hulk aastaid kulukat haridusteed, rääkimata ERSO tasemel pillimängijast. Ka elukestva õppe protsessis on tippmuusikud ilmselgelt ühiskonna esirinnas, aga tšellisti pianistiks või bändimeheks ümber õpetada siiski vaevalt õnnestub. Orkestrandi töötahte ega ka töökoha kaotuse vastu ei aita isegi ettevõtluskursused, sest uskuge või mitte – iga inimene lihtsalt ei hakka turistidele õhku ja nänni müüma, ei oska üldse mingit äri ajada ega hakkagi kunagi oskama, koolita teda kuidas tahes. Õnneks või õnnetuseks jätkub laias ilmas ruumi muudegi kutsumuste järgimiseks. Ja meie siin Eestis võime siis pärast ERSO põhjalaskmist mõne aja pärast jälle eurod huugama panna: talendid koju!
Kultuuri ümber susserdamine on tulus
Tagasihoidlikust klubitöötajast valdkonna tippjuhiks, agarast ametnikust otsustajaks ja meedias eputavaks arvamusliidriks, kultuuriministrist välisministriks või vastupidi – seda kõike saab igasuguse õppe ja ümberõppeta. Üksainumas nn poliitilisest tarkusest kantud suletõmme parteikontoris, ja tehtud. Ametipostile istutamisega aga kaasneb teadagi jumalast antud mõistus, mis usutakse maksvat rohkem kui milline tahes muu kvalifikatsioon või oskamine. Arvud kõnelevad enda eest: väidetava priiskamise tõttu võlalõksu kukkunud ERSO orkestrandi keskmine kuupalk on 13 000 krooni, kultuuriministeeriumi ametnikul üle 21 000 ning minister ise võtab punastamata vastu ca 60 000 krooni, pluss esinduskulud...
Kultuuritunnetuse ja -kogemuse tasandil aga on asjad paraku sellised, nagu kirjeldab Jaan Kaplinski: „Kultuuri mõistetakse enamasti laadakultuurina, igasugu festivalide, summerite, pidude reana, kus on koos palju inimesi. Seda, et kultuur võib olla ka üksiku, isegi üksildase inimese vaimus sündiv mõte, teos, kujutlus, kultuuri juhtijad ei mõista” (vt PM, 28.10).
Süvakultuur on läbi aegade olnud väheste vajadus, veel vähemate kirg ja eneseteostus. Kui suurel määral ühiskond seda toetama peaks, on keeruline küsimus. Vabad inimesed vabal maal – kellelegi ei saa peale sundida väärtusi, mida ta ei mõista ning millele tema elus kohta pole. Kui enamuse valik on massimeelelahutus kogu raha eest ning ei midagi muud, mis siis sinna parata. Ent matta masuaja maksukroonid kultuuri ümber susserdajate intriigidesse on pehmelt öeldes sigadus isegi selle viimase valiku puhul.
