“Külmetanud” riigijuhid
Dementsed pumba juures: Imbi Paju vestles Helsingi ülikooli neuroloogia emeriitprofessor Jorma Paloga, kes on analüüsinud riigijuhtide neuroloogilisi haigusi ning nende mõju ühiskonnale ja ajaloole. Hea kordamisülesanne tänasele Eestile.
Kuum teema kogu Euroopas
Pärast raamatu ilmumist algas Soome meedias arutelu: miks ikkagi õukond, kes presidenti ümbritseb, tema haigustest vaikib. Oli ju soomlastel meeles, kuidas president Kekkonen kaheksakümnendate aastate keskpaigas, oma võimu lõpuperioodil, komistas rahva ette astudes või ei olnud üldse võimeline esinema. Sellistel juhtudel teatati avalikkusele, et president on külmetunud. Alles viimastel aastatel on salajastest kirjadest paljastunud, et Kekkonen põdes dementsust.
Teine provotseeriv küsimus oli, et kuidas on võimalik, et rahvas allub psühhopaatidele nagu Stalin, Hitler, või Mao Zedong. Ja kolmandaks põhimärgiks selles arutelus oli, et miks enamus populistide vägivalda provokatseerivate esinemistega sõnakuulelikult kaasa läheb. Tegelikult on see teema kuum kogu arenenud Euroopas. Erand pole ka Eesti siinsete pidevate juttudega president Arnold Rüütli mõtlemisvõimetusest, alzheimeri tõvest ning poliitilisest mõjutatavusest.
Lihtsalt karisma
Maailmapraktikale ja Jorma Palo raamatule tuginedes jääb üle vaid tõdeda, et võimulepääs nõuab pikaajalist ettevalmistust ja võimukiusatust. Me oleme harjunud mõtlema, et v õimuga liituvad teadmised ja oskused, kuid professor Palo kinnitab intervjuus KesKus’ile, et ebakindlas ühiskondlikus olukorras saab võimu ja soosingu hankimisel määravaks raskesti seletatav inimese omadus — karisma. “Juht võib seda omadust kasutada nii, et see toob rahvale kasu või kahju. Karisma on seotud inimese välise olemusega, kus tähtsal kohal on miimika, hääletoon jne. Karismaatiline inimene sädeleb psüühilisest eneseusaldusest ja füüsilisest rahulolust. Pärast sellise inimese esinemist tõdetakse vaid: teda oli hea kuulata.
Samas ei mäleta keegi, mida kõneleja rääkis.“Suurepäraste manipulatsioonivõimetega juhi eeskuju on Palo arvates Hitler, kelle sisult tühja, kuid hüpnootilise esinemise järel hakkas majandusprobleemides vaevlev saksa rahvas uskuma, et Hitleri võimed ületavad normaalsuse piirid. Selle uskumuse kinnituseks lõi Hitler suurepärase propagandamehhanismi. Ta kontrollis informatsioonivahendeid, korraldas massikoosolekuid ja tugevdas nii oma paranoilikku omakasu ja teed võimu juurde. Harvad polnud juhused, kui Hitler valas rahva ees pisaraid ja lõi inimestes ettekujutuse, et ta on võimeline nende tunnetesse sisse elama ja nende häda mõistma.”
Kadedus ja viha
Miks inimesed taolist manipulatsiooni ära ei tunne ja osavale populistile alluma kipuvad? Siin tugineb Palo Max Weberile, kes peab põhjusteks mehhaaniliseks muutunud ümbrust, kus on raske väljendada oma emotsioone, traditsiooniliste väärtuste kadumist ja sellest tulenevat sisemist ja hingelist tühjust. “Inimesed tunnevad end abitult ja hakkavad otsima teenäitajat. Populistist juht annab rahvale lubaduse aidata.”
Palo hoiatab oma teoses, et kui võimulolija hingeline tasakaal lööb võnkuma või see on algusest peale häiritud, on ohus ka selle riigi alamate elu ja hingeline tasakaal. Professor kinnitab, et oma paranoilisust püüab taoline inimene alati varjata. “Soov pääseda võimu juurde, et otsustada teiste inimeste elu üle, on tihti paranoilise inimese teadlik eesmärk ja taotlus. Võimuhimu on omakorda seotud kadeduse ja vihaga kõige erineva vastu, mis annab inimesele jõuallika. See jõud põhineb nii üles- kui ka allapoole suunatud võrdlusel.”
Palo teooria järgi võrreldakse esimesel juhul oma positsiooni mingil moel paremas olukorras olevate inimestega ja teisel juhul endast kas ühiskondlikult või majanduslikult allpool seisvatega. Professor täheldab, et ülespoole suunatud võrdlus on eriti ohtlik, sest see sünnitab kergesti kibestumist ja viha paremas olukorras oleva inimese suhtes. Allapoole suunatud võrdlus loob inimeses, kelle identiteet otsib väljapääsu võimus, hea tunde — kui iseendaga ei olda millegipärast rahul, on alati keegi, kes on veelgi halvemas olukorras.
“President on pisut külmetunud”
Palo tuletab meelde, et diktatuuris tembeldatakse kõik teisitimõtlejad psüühiliselt haigeteks, kes tuleb kiiresti likvideerida või vaikima sundida. Teame kõik, et Stalini, Hitleri ja Mao Zedongi paranoilisus maksis miljonite inimeste elu. “Samas on võimuga seotud paljud ametid ja usaldustegevused, kuhu inimesed pürgivad ja kuhu võimaldatakse pääs just teenete põhjal. Inimesed, kelle identiteet on seotud võimuga, tahavad oma võimu ja sellega liituvat heaolu säilitada. Võimu säilitamise vahendiks on probleemide mahavaikimine. Psüühilist ebakindlust, dementsust või mis iganes muud ilmingut kiputakse varjama ning kuulutatakse ametlikult: ”Võimulolija ei pääse avalikkuse ette, sest ta on “külmetunud.“”
Ehedaks näiteks on siin kindlasti venelaste ekspresident Boriss Jeltsin, kelle kohta räägitud tervisevaled andsid alust sadadeks naljadeks — näiteks Punasel väljakul kohtunud kommunistide ja demokraatide rongkäigust, kellest esimesed kannavad plakatit “Lenin živ”, teised aga “Jeltsin zdarov”.
Paloga vesteldes tuleb meelde ühe läinud sajandi silmapaistva ühiskonnateoreetiuku Hannah Arendti tõdemust, et totalitarismi võiduks on vaja lõhestatud ühiskonnaga massi, kust inimeste vahelt on kadunud nii solidaarsus kui ka tõsiseltvõetav ja usaldav kommunikatsioon.
Ajaloo kurbmäng
Professor Palo kinnitab paljude maailma neuroloogide tõdemust, et ajalugu võinuks kulgeda teisiti, kui 1945. aastal peetud Jalta konverentsil oleksid rahulepingule kirjutanud alla terved mehed. Arstlikud arhiivimaterjalid aga tõestavad, et USA president Franklin D. Roosevelt põdes ajuvereringe häire tõttu vaskulaarset dementsust, mis nõrgestas Jaltas tema hingelist sooritusvõimet. Sellele lisaks põdes ta alajäsemete halvatust poliot, mis tegi ta liikumisvõimetuks, asjaolu, mida ülduse eest varjati.
Varsti peale Jalta kohtumist, kui Hitleri-Saksamaa lõpuks alla andis, sai Roosevelt tugeva peavalu ja suri. Dementsust põdes ka Inglise peaminister sir Winston Churchill. Tema lähikondlaste meenutustest võib lugeda, et kuigi Churchilli elukommetega kuulus kokku tarmukus, ei olnud riigipea võimeline keskenduma ning tähtsad dokumendid jäid tal läbi lugemata. “Pole siis ime, et need Lääne väärtusi esindavad riigijuhid ei olnud võimelised vastu seisma tugevatahtelisele ja neist paremas füüsilises vormis olevale paranoilisele Stalinile, kui tehti otsus maailma saatuse üle,” tõdeb Palo, pidades silmas, et Jaltas pandi alus külmale sõjale, otsustati Ida-Euroopa saatus ning Saksamaa, Korea ja Vietnami jaotamine kaheks riigiks.
Palo on optimistlik
Palo kinnitab siiski, et ajaloost on piisavalt õpitud ning tänapäeval antakse arenenud riikides oma juhtide tervislikust seisundist üldsusele pidevalt teada: “Demokraatlikus riigis vaevalt neurootiliselt haige inimene võimule pääsebki.”
Professor leiab, et demokraatiale on tänapäeval ohuks hoopis poliitilise tegevuse või poliitikute halvustamine või siis selle muutmine showks, kus ilma teevad missid ja telestaarid. “Kardan, et nii võib kujuneda olukord, kus pädevad inimesed ei taha enam taotleda meie ühise elu hoidmisega seotud poliitilisi töökohti ja see avab tee võimule pürgivatele populistidele,” teeb Palo kokkuvõtte.
Iseasi on siis, kui demokraatlikus riigis pööratakse vaikides selg põhiseadusele, nagu juhtus äsja Eestis Keskerakonna ja Rahvaliidu eestvõttel. Hetkest, mil saadikud ei täida oma põhikohust, tuleks presidendil parlament laiali saata. Ometi ei kujuta keegi ette, et seda oleks teinud Arnold Rüütel, kuna tema võimu juures püsimine sõltub just säärasest petumängust.
