Värske Tartu Ülikooli, Poliitikauuringute Keskus Praxise ning uuringufirma EMORi läbi viidud Integratsiooni monitooringu tulemusel võib järeldada, et rahvustevaheliste hoiakute tasandil on viie viimase aasta trend positiivne: enamusrahvuse hulgas on kasvanud arusaam, et venekeelse elanikkonna kaasamine on oluline ning langustrendis on venekeelse elanikonna hulgas ebavõrdse kohtlemise tajumine. Samas on oluline tähele panna, et ebavõrdsuse taju on suurim kõrgema hariduse ning parema eesti keele oskusega inimeste hulgas. Need on tugevalt integreerunud inimesed, kel on õigustatud teravdatud ootus võrdväärse partnerina kohtlemisele.

Lõimumisprotsessis on oluline roll kontaktide kasvul eestlaste ja venekeelse elanikkonna vahel. Siin on näha rahvusrühmade suhtelist eraldatust: uuringu andmetel ei puutu oma igapäevaelus teise rahvusrühmaga praktiliselt üldse kokku 45% eestlastest ning 20% venekeelsest elanikkonnast.

Sagedased kontaktid teise rahvusega on 20% eestlastest ning 44% venelastest. On loomulik, et kontaktide tihedus on väiksem piirkondades, kus on suur ühe rahvuse ülekaal, ning teine rahvus ei paista lihtsalt silma. Kuid ka Tallinnas, kus ei ole ei eestlastel ega venekeelsel elanikkonnal selget ülekaalu ning igapäevaselt jagatakse ühist linnaruumi, hindavad peaaegu pooled eestlastest ja kolmandik venekeelsest elanikkonnast oma kontakte teise rahvusega puuduvateks või minimaalseteks.

Kontakte vähem

Võrreldes 2008. aastal läbiviidud samalaadse uuringuga on Eestis nii eesti- kui venekeelse elanikkonna seas omavahelist kontakti mitteomavate inimeste hulk pigem kasvanud.
Kontaktide ja hoiakute kujunemisel on jätkuvalt olulised tegurid haridus, vanus, keeleoskus, kodakondsus ja isegi sugu. Nii eestlaste kui ka venekeelse elanikkonna hulgas on teistega võrreldes rohkem kontakte teise rahvusrühmaga kõrgharidusega inimestel.

Vanuserühmadest on kõige tihedamad kontaktid keskmistel vanuserühmadel, tööealistel inimestel, eestlaste puhul vanuses 35-64, venekeelsete elanike hulgas vanuses 25-39. Eestlaste puhul mängib rolli ka sugu – naised on aktiivsemad suhtlejad. Venekeelse elanikkonna puhul on oluline eristav tegur kodakondsus – kõige tihedamalt on kokku puutunud eestlastega teistest rahvustest Eesti kodanikud, samas kui Vene kodanike hulgas on kontaktid keskmisega võrreldes märksa harvemad.

Eeldatavalt on nii vene- kui ka eestikeelse elanikkonna hulgas kontaktide tiheduse juures oluline keeleoskus – mida parem on teise keele oskus, seda suurem on ka kontaktide mitmekesisus teise rahvusega. Põhilisteks suhtluskohtadeks on töö- ja teenindussfäär; isiklikul tasandil kontaktide puhul ehk sõprade ja tuttavate hulgas, on suhtlus põhiliselt rahvuspõhine.

Kuigi eestlaste ja teiste rahvuste vahelised kontaktid on ülekaalukalt instrumentaalsed või juhuslikku laadi, on rahvuslikul pinnal negatiivseid kokkupõrkeid, näiteks teravaid ütlusi, teise rahvuse halvustamist, noorte puhul ka füüsilisi kokkupuuteid, kogenud suhteliselt vähesed: eestlaste hulgas 10%, venekeelse elanikkonna hulgas 7%.

Tähelepanuväärne on, et rohkem kokkupõrkeid tunnistavad eestlased, kellel on samas teiste rahvustega märksa harvemad kokkupuuted. Osaliselt võib see olla seotud ka erineva tajuga, mida pidada kokkupõrkeks rahvuslikul pinnal: kokkupõrgete kogemust kinnitavad sagedamini eestlased, kes on oma hoiakutes suletumad – võib eeldada, et siin on ka kergemini erinevaid sündmusi käsitletud rahvuslikul pinnal kokkupõrkena.

Osalus kasvatab ootusi

Keskmisest rohkem on kokkupõrkeid olnud nooremal põlvkonnal, samas võib tegemist olla ka vanuselise eripäraga, sest noori iseloomustavad sagedasemad konfliktid ka oma rahvusrühma siseselt. Selgelt aga eristub teistest Eesti piirkondadest Tallinn ja eriti Lasnamäe ning Maardu piirkond, kus kokkupõrgete kogemus on keskmisest märgatavalt kõrgem nii eestlaste kui venekeelsete elanike hulgas. Samas teises venekeelse enamusega piirkonnas, Ida-Virumaa linnades, tunnetatakse kokkupõrkeid keskmisest isegi vähem ja seda ka eestlaste poolt.

Venekeelse elanikkonna puhul tõuseb tähelepanu nõudvalt esile, et kokkupõrkeid eestlastega on tunnetanud rohkem kõrgemalt haritud ja eesti keelt oskavad elanikud. See näitab, et kasvav osalus eestikeelses ühiskonnas tegelikult kasvatab ka ootusi eestlastepoolse omaksvõtu suhtes ning teravdab ka taju ebameeldivate kogemuste suhtes.

Sarnast trendi võib näha ka ebavõrdse kohtlemise tajumise puhul. Ebavõrdsust on sagedamini tunnetanud just kõrgharidusega inimesed, mida tõendab ka tõik, et tööturul on rohkem probleeme kogenud pigem tippspetsialistid ja ametnikud, mitte töötud. Samuti on negatiivsete kogemuste hulk oluliselt suurem venekeelsetel tallinlastel võrreldes ülejäänud Eestiga.

Kõrgharidusega vastajate puhul on põhiliseks ebavõrdsuse kogemuseks tagasilöögid tööotsingutel, kus on tunnetatud, et kõigele vaatamata on eestlasi eelistatud isegi parema kvalifikatsiooniga, eesti keelt hästi valdavale vene rahvusest kandidaadile. Ka teiste vastajate puhul on põhiliselt välja toodud kogemus, kus võrdse kvalifikatsiooni puhul on tööle võtmisel eelistatud eestlast või ei ole tööle võetud keeleoskuse puudumise tõttu.

Sageli tunnetatakse ebavõrdset kohtlemist ka venepärase nime või Eesti kodakondsuse puudumise pärast. Mitmel korral küsitluse vastustes mainiti olukorda, kus venekeelsele kandidaadile on ära öeldud põhjendusega, et eestikeelsesse töökollektiivi ei sobivat vene temperamendiga inimene. Positiivne on siiski trend, et võrreldes Pronksiöö sündmuste järgse ajaga on 2011. aasta lõpu seisuga venekeelse elanikkonna seas ebavõrdsuse tajumine oluliselt langenud.

(Autor on Tartu Ülikooli Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi meediauuringute õppetooli meediauuringute lektor.)