Külli-Riin Tigasson: Geenitoidu üle puudub kontroll

Eesti tarbijal puudub võimalus valida, kas osta geneetiliselt muudetud toitu või mitte, sest kuigi seadused nõuavad geenitoidu märgistamist, ei pea toidu tootjad ja maaletoojad sellest kinni.

Alates möödunud aastast peab geneetiliselt muudetud toit kandma nii poeletil kui restoranis sellekohast märgistust. Geneetiliselt muudetud aineid sisaldava toidu maaletoojal lasub kohustus taotleda keskkonna- ja põllumajandusministeeriumist vastavat luba. Tänaseni pole ükski firma loataotlust esitanud ning keskkonna- ja põllumajandusministeeriumi ametnike andmetel ei kanna ükski müügil olev toidukaup praegu märget, et on geneetiliselt muudetud.

Põllumajandusministeeriumi toiduohutuse büroo juhataja Kairi Ringo kinnitas, et märgistatud toidu puudumine poelettidel ei viita sellele, et Eestis seda ei müüda. Pigem tähendab see Ringo sõnul seda, et importijad lähevad seadustest lihtsalt mööda.

Sama selgus ka veterinaar- ja toiduameti mullusest seirest. Maikuus alustas amet maisi ja soja sisaldavate toodete kontrolli, analüüsides muuhulgas ka soja sisaldavaid imikutoite, šokolaade, vorsti ja küpsiseid. Ameti mitteloomse päritoluga toiduhügieeni büroo juhataja Piret Ausmeele sõnul näitasid esialgsed tulemused, et analüüsitavast toidust oli geneetiliselt muudetud tervelt neljandik — kandmata sellekohast märgistust.

“9. augusti seisuga oli meil analüüsitud 16 proovi, neist positiivsed olid neli, negatiivsed kümme ja kaks ei andnud tulemust,” ütles Ausmeel. Kokku võttis veterinaar- ja toiduamet mullu piirilt ja hulgiladudest kakssada proovi, kõigi analüüside lõplikud vastused selguvad märtsis.

Ausmeele sõnul ei ole veel kindel, kas patustanud firmad avalikustatakse. Asja muudab keerulisemaks see, et kes vastutama peaks, on lahtine. Seaduse järgi peaks selle eest, et geneetiliselt muudetud toit vastavat silti kannab ning asjakohane luba olemas on, hea seisma kauba maaletooja. Kuid sageli ei pruugi maaletoojad ja hulgimüüjad isegi teada, kas tooted, mida nad müüvad, on geneetiliselt muudetud või mitte, ütles Ausmeel. Sellekohase info peaks andma Eesti poolele tootja, aga tihti vassivad Ausmeele sõnul ka nemad. Asja teeb veelgi komplitseeritumaks erinevused eri riikide seaduste vahel: erinevalt Euroopa riikidest ei pea näiteks Ameerika Ühendriikides pakendile märget tegema, kui tegu on geneetiliselt muudetud toiduga.

Eesti ametivõimud võivad neid maaletoojaid, kes oma toidule nõuetekohaseid märgistusi ei pane ega geenitoidu käitlemisluba ei oma, trahvida kuni 50 tuhande krooniga. Seni pole aga kellelegi trahvi tehtud ning keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonna peaspetsialisti Liina Eegi sõnul on üleüldse tegu liiga väikese summaga. “Mingi poe või tootja jaoks on see naeruväärselt väike summa”, ütles Eek. “See karistus nüüd küll kedagi luba taotlema ei sunni.”

Eegi sõnul on samas paljud ettevõtted geneetiliselt muudetud toiduainete käitlemisloa saamise vastu huvi tundnud, ent kuuldes, kui pikk ja keeruline on loa saamise protseduur, on nad tagasi tõmbunud, seda enam, et vahelejäämise võimalus on seni väike.

Eek lisas samas, et sel aastal hakatakse lisaks sojale ja maisile uurima ka teisi toiduaineid, mis võivad olla geneetiliselt muudetud. Ka kinnitas Eek, et juba sel aastal käivitub Põhjamaade toel projekt, mille raames uuritakse ka seda, kas geneetiliselt muudetud taimi kasvab ka Eesti põldudel. Nimelt peab eriluba peab taotlema ka talunik, kes soovib kasvatada näiteks geneetiliselt muudetud maisi või rapsi. Seni keegi sellist luba taotlenud ei ole. Ka pole põldudel siiani läbi viidud ühtegi reidi. “Ei ole alust mõelda, et kui lube pole, oleme puhtad,” rõhutas Eek. “Ühest küljest puudub kontroll, teisest küljest ei tea paljud kasvatajad, tootjad ega sissetoojad, et nad üldse lube taotlema peaksid.”

Piret Ausmeel veterinaaria- ja toiduametist kinnitas, et käesoleval aastal on ametil kavas jätkata just soja ja maisi seiret. Geneetiliselt muudetud puu- ja aedviljade, näiteks kala geeniga rikastatud tomatite tuvastamine on tema sõnul palju kallim ja keerulisem.