Kuldsõdur: kunst või provokatsioon?

 (86)
Kuldsõdur: kunst või provokatsioon?
Foto: Stella K. Wadowsky

Läinud nädalal küttis kommentaariumis kirgi Kristina Normani kuldsõduriprojekt, mille hindamisel kõikusid seinast seina ka professionaalide seisukohad. Järgneb valik Delfi lugejate arvamusi.

Kunst võib olla provokatiivne, aga iga provokatsioon ei ole kunst.

Paljud meist arvavad, et kunst peab olema midagi ilusat ja esteetilist, mis jätab meile meeldiva ja rõõmsa mulje. See on väga kitsas kunsti definitsioon. Kas ei oleks õigem, kui ütleme, et kunsti eesmärk on äratada meis emotsioone – rõõmsaid, kurbi, üllatavaid, ebameeldivaid või vihastavaid: siis avame kunstile laiemad väravad.

Kuldokupandi kuju eksponeerimine on jõhker Eesti-vastane provokatsioon. Mingil juhul ei tohi sellist „taiest“ saata Veneetsiasse Eestit esindama.

Kunstniku manifest on hea. Kõige rohkem meeldis mulle osa, mis räägib sellest, et Eestis elades keeldub ta nn pooli valimast. See mõtteviis on radikaliseerunud seltskondade silmis muidugi reetmine, aga igati õige. Kunstiline akt ei sünni siiski vaakumis, paraku on tal poliitiline jm kontekst. Samas, pronkssõduri saatus erutab endiselt meeli ja selle pealt kunstilist kasu lõigata ei ole minu arvates eetiline.

Eestlastel pole mingit vajadust valida pooli. Neil on tegemist niigi piisavalt. Kes valib pooli, hakkab neid defineerima või õigustama või süüdistama, püüab inimesi lahterda. Ju tal siis muud asjalikku tegevust ei ole või ei leia ta piisavalt tunnustust. Kunstnikud, keda ei tunnustata või ei peeta tõeliseks kunstnikuks, otsivad võimalust eneseväljenduseks, et kuulutada enda kuulumist kunstnike sekka. Kahjuks ei ole keegi andnud ühtegi üldtunnustatud kunstniku definitsiooni. Peale selle, et ennast ise kunstnikuks nimetatakse.

Mind kui kunstnikku solvab see, et kogu aur läheb metaprotsessidele ja nende alt ei paista enam tegelikkus välja. Inimestel, sh kunstnikel peaks olema vabadus valida, millise multifilmi tegelased nad olla tahavad.

Tüdruku huvi oligi proovida massi tundlikkust! Rumalus on siin midagi poliitilist näha üritada. Küllap ei arvestanud ta massi võimaliku raevuga.. Kui meie eneseteadvust saab kõigutada sama kergesti kui ühe penoplastist nukku, siis on meiega küll pahasti.

Mingi austus peab ikka olema rahva suhtes, mille seas sa elad. See ei olnud kunst, vaid irvitamine eesti rahva tunnete üle. Ajalugu võiks ja peaks tundma. Niisugust „kunsti“ võib soovi korral ainult oma koduhoovis ja oma raha eest teha, mitte minu ja teiste maksumaksjate raha eest.