Kuldse käega mees: Intervjuu Neeme Järviga
Napilt kolm aastat hiljem sai temast peadirigendina Matsovi otsene mantlipärija ning lisandusid Estonia ooperi- ja balletiteatri peadirigendi kohustused. Tänu Järvi ambitsioonikusele ja entusiasmile sõitis orkester esmakordselt välisreisidele Bulgaariasse ja Rumeeniasse, murdis läbi nõukogude bürokraatia masinavärgist, salvestas esimesed helikandjad ning 1975. aastal võideldi välja riikliku orkestri staatus. Kuid just siis, kui kõik oli näiliselt hästi ja Järvi võinuks rahuliku südamega nautida nii oma kättevõidetud privileege kui ka kahekümne tööaasta magusaid vilju, tegi ta paljude jaoks ootamatu elupöörde, emigreerudes koos perekonnaga Ameerikasse. Ootamatu oli see samm aga ainult partei- ja kultuurifunktsionääride ning Järvit mitte tundvate inimeste jaoks, kes võtsid seda kui reetmist ja mitte kui püüdu suurema loomevabaduse poole. Nüüdset ERSO peadirigendi ametit peab Järvi eelkõige suureks auks ja talle usaldatud võimaluseks edendada Eesti kultuuri ja tutvustada seda senisest rohkem laias maailmas. “Minu jaoks on see eelkõige missiooni küsimus,” ütleb ta ega taha, et sellele sõnale poogitaks juurde mingit paatost.
Öeldakse, et Järvi, kes on juhatanud ligi sadat kuutkümmet orkestrit Euroopas, Ameerikas ja Aasias, kes on enam kui neljasaja helikandjaga maailma üks enim salvestanud dirigente ja kelle nime ihkavad oma afiššidele kõik kontserdimajad, on kuldse käega dirigent — sest teos, mida ta kas või sõrmeotsaga puudutab, saab külge kullaproovi. Vastupandamatu isiklik sarm, hea kontaktiloomise oskus ja soe huumorimeel on just see võluvägi, millega Järvi tema kätesse usaldatud orkestrid ja publiku hoobilt enda poole võidab. Tal on harukordne võime tekitada kerge ja loov tööõhkkond, nakatada muusikud oma vaibumatu entusiasmiga; panna nad uskuma, et see, mida nad siin ja praegu teevad, on parim, mida üldse teha saab. Ja selleks ei pea valama mitte verd, higi ja pisaraid, usub Järvi, vaid eelkõige peab muusiku süda rõõmust helisema, lööma ühes taktis muusikaga. Pidu peab olema eeskätt muusikus eneses!
Ometi on Järvi vaibumatu heatujulisus, see väline kergus ning justkui möödaminnes ja lihtsalt, algul proovisaalis ja hiljem publiku ees lahti rulluv muusikaime pannud paljusid kahtlema maestro võimes sügavuti minna. Kuid Järvi on muusik Jumala armust — muusika särab ja särtsub tema sees, see kihutab ringi iga viimse kui vereliblega ega saa enne rahu, kui on helinal välja paiskunud. Seda “tuumaenergiat” ei võta Järvilt ükski vägi. Tema tahab ja oskabki rõõmujoovastuse külge pookida kõigele, mida ta teeb. Muusikale eelkõige.
Samas on just see näiline lihtsus ja kergus nõudnud tohutut tööd. Maestro avar repertuaar, tohutu salvestuste ja kontsertide hulk ei lase mugavast äraolemisest mitte unistadagi. Järvi ei istu kunagi, käed rüpes, vaid haarab partituuri järele kohe, kui tekib vaikushetk, ja süveneb sellesse jäägitult. Pärast rohkem kui pool sajandit dirigeerimist võiks ta asju juba palju lihtsamalt võtta, aga ei taha! Neid nimekaid kolleege on Järvil küll ja veel, kes on lasknud end muusika kirglik-tulistest leekidest tuhaks põletada ning kes ei mäletagi, millal musitseerimine neid veel tõeliselt rõõmustas. Järvile on lavale minek aga endiselt nauding.
Uue hooaja alguseni on jäänud vaid kümmekond päeva (intervjuu on salvestatud 19. juulil), kuidas teie puhkus Pärnus läheb?
Ma olen sellest puhkamisest täiesti läbi! (Järvi naerab südamest.) Siin on olnud üks üritus teise järel ja kuna minul on kõige suurem auto, olen mina kogu selle kirju seltskonna autojuht. Kõik räägivad läbisegi, lapsed karjuvad, ühesõnaga kisa-kära kui palju, mida sa siin puhkad! Kuid teisalt on suvel Pärnus olemine, kõik koos — me ei saa ju aastas kogu perega kuigi tihti kõik koos olla — ikka tegelikult fantastiline! Siin on meie perekonna juured, siin elab mu venna pere, meie lapsed on siin Kirbu jõe äärses suvekodus üles kasvanud, nüüd müttavad seal lapselapsed. Pärnu on meile emotsionaalses mõttes väga kallis paik.
Aastaid oli Kirbu suvekodu mahajäetud, nüüd olete selle taas üles ehitanud. Oli see pigem emotsionaalne kui praktiline samm?
Mõlemat. Praktiline pool seisneb selles, et meil polnud Eestis lihtsalt sellist kodust kohta, kus kogu meie suur pere saaks end vabalt ja koduselt tunda, seda enam koos lastega.
Suvi on vist ainus aeg, mil saate olla n-ö täiskohaga vanaisa?
Ma olen tegelikult kogu aeg olnud “täiskohaga vanaisa”, kuid ma ei usu oma loomust tundes, et ainult sellele keskendudes see minu natuurile väga sobiks ja tervisele kasuks tuleks. Aga eks see ole tõsi, et tavaliste vanaisadega võrreldes on minul vaja kogu aeg näpuga kalendris järge ajada ja kogu aeg kuhugi kaugele tööle sõita.
Kunagi oli teil kuulus viie aasta kalender, kas nüüd pole asjad põrmugi lihtsamaks läinud?
Teate, asi on hullemaks läinud — mul on nüüd kümne aasta kalender!
Lendamine, lakkamatult kohvreid kokku-lahti pakkides hotellides elamine ja samal ajal kontsertidele keskenduda — lihtsalt lõbusast reisimisest on see väga kaugel…
On tõsi, et pikapeale on see kõik muutunud aina närvesöövamaks rutiiniks. Kõik see, mis lennukitega ja lennujaamades toimub, on ikka väga tüütu. Mul on tunne, et teatud seltskond ongi selle hirmu ja ebakindluse külvamisega suurepäraselt hakkama saanud. See avaldub sinu kui reisija “terroriseerimises”, lõputus sokkide väel tatsumises ja turvakontrolli käte vahelt läbi käimises — uskuge, see kõik on väga ebameeldiv, kuigi ma saan aru, et mingis mõttes vajalik. Aga kohe, kui olen kontserdisaalis, on kõik jälle hästi ja ma unustan need sekeldused.
Aastaid tagasi ütlesite, et ei naase Eestisse enne, kui uus ooperi(kontserdi)maja on valmis. Mis motiveeris teid enim ERSOle jah-sõna ütlema?
Ma ütlesin, et ei tule enne Eestisse dirigeerima, kui muusikaakadeemial on katus peal, ja seda sõna ma ka pidasin — juhatasin ERSOt 1997. aastal, kui akadeemia oli saanud katuse alla. Annetasin maja ehitamiseks pool miljonit krooni ja ärgitasin ka teisi annetama. Käisime kõik seal augu ääres haiglaselt vahtimas, et millal see konnade krooksumine ometi seal vundamendiaugus lõpeb ja ehitus käima läheb.
Minu koostöö ERSOga algas 1960. aastal ja on kestnud ühtekokku juba viiskümmend aastat (Järvi muigab nüüd) ja ma ei tahtnud naasta viiekümne esimesel, vaid just viiekümnendal koostööaastal. Ma armastan ilusaid numbreid. Teisalt oli see ka väga austav ettepanek, seda enam, et Eesti on mulle alati südamelähedane olnud ja ERSO käekäik alati korda läinud.
Tänaseks on palju muutunud, kuid kahjuks pole orkestril endiselt oma kodusaali, majast rääkimata.
Seda uut ooperi- ja kontserdimaja ei jõua vist keegi ära oodata! (Järvi naerab, ja muutub siis hetkega surmtõsiseks.) See ruumide jutt on käinud alates nõukogude ajast, mil ERSO oli veel Eesti Raadio orkester ja me töötasime Raadiomaja saalis, jagades seda Eesti Raadio estraadiorkestri ja segakooriga. Kui orkester 1975. aastal ametlikult riikliku sümfooniaorkestri staatuse sai ja me Estonia majja kolisime, ei saanud sellestki meie kodumaja, sest vajalikke ruume seal tegelikult polnud. Nüüd, kolmkümmend viis aastat hiljem on olukord kahetsusväärselt täpselt sama ja ERSO on endiselt vaeslapse osas. Ma ei pea normaalseks, et ühel meie rahvuskultuuri esinduskollektiivil pole endiselt kodu ega tööruume.
Võib-olla on meil prioriteedid paigast ära?
Just! Minu meelest on meil paika panemata, milliseid kunstikollektiive me tõesti Eestile kõige olulisemaks peame. Kui see on paigas, tuleb nende käekäigu ja normaalsete töötingimuste eest ka hea seista. Ja prioriteetide paikapanekul peaks olema määrav kollektiivi suurus, tase ja rahvusvaheline kõlapind. Ja kõik see on minu arvates ERSOl olemas.
Milline nägemus teil endal ERSO kodumajast on?
Ma rõhutan, et jutt ei käi ju ainult ERSO uuest saalist, vaid ka rahvusooperi uuest majast. Ja kui me oleme selle lõpuks ära otsustanud, et me selle maja teeme, siis oleks minu arvates selle kõige õigem koht ikkagi Pärnu maantee poolne pargiala. See peaks olema Estonia vana majaga samas arhitektuurilises kontseptsioonis, mitte suur ja uhke ultramoodne ehitis. Praegu on vastuargumendiks muinsuskaitse seatud piirangud, kui ma ei eksi, siis mingid müürijupid, mida keegi pole kunagi näinud ja tõenäoliselt ka ei näe, sest tarvidust ega raha neid eksponeerida pole. Aga muusika ja teatrikunst, mida Estonia majas tehakse, on nähtav ja kuuldav kõigile, mitte ainult siin, vaid kogu maailmas.
Te pooldate juurdeehitust vanale hoonele, mitte uue kultuurilise maamärgi püstitamist rannaalale?
Ega see “hea koht mere ääres” ei pruugi tegelikult osutuda heaks kohaks, kui sinna tohib ehitada ainult sellise hoone, mis ei varjutaks ega rikuks vanalinna siluetti, nagu kõlab see kõigile kaldapealsele ehitatavatele hoonetele pandud muinsuskaitse nõue. Nii atraktiivsesse kohta pole aga mingit mõtet ehitada hoonet, mis ei tohigi kuidagi silma paista. Kulutada hiigelsummad eeldusel, et teeme midagi nii tagasihoidlikku, et keegi ei pane seda tähelegi. Milleks?! Vaadake Sydney ooperimaja — maailmas tunnevad ja teavad seda kõik!
Nagu ikka, esmalt kõneleb vaim ja lõpuks paneb siiski raha vali hääl kõik paika.
Kahjuks küll. Kuid muusika pole pelgalt kultuur, see on ka haridus ja seotud otseselt noorte kasvatamisega, nende maailmapildi ja väärtushinnangute kujundamisega. Mis ma öelda tahan? Seda, et kultuuri-, mitte ainult muusikaküsimustega, peaksid tegelema mõlemad institutsioonid, nii kultuuri- kui ka haridusministeerium. Välismaal on nõnda, et niipea, kui hakkame ainult orkestrist ja rahast rääkima, ei ava keegi rahakotiraudu, kuid niipea, kui räägime haridustööst, saame tuge. Miks? Sest me kasvatame lapsi ja kujundame emotsionaalsete kogemuste ja teadmiste kaudu uue põlvkonna väärtushinnanguid. Eestis peaks olema samamoodi. Me räägime kogu aeg “Eesti Nokiast”, mida me ikka veel otsime. Kultuur ongi meie Nokia, mida me tast enam otsime! Seega tuleks kultuuri heaks anda nii palju raha kui vähegi võimalik. Kultuur kõige laiemas mõttes, rääkimata meie maailmatasemel kollektiividest, ongi ju see, mis meile tuntust ja kuulsust toob.
Kas te ise võtate head nõu kuulda, kui paindlik te tegelikult olete?
Olen väga paindlik ja annan kergesti andeks.
Aga kui Neeme Järvi on vihane, siis…
Vihaseks võib minna ühe või teise olukorra pärast, kuid mul läheb viha väga ruttu üle.
Kuid kas ka entusiasmi puudumine pole üks meie hädadest?
Muidugi on! Tehakse lihtsalt tööd, ilma et endalt päeva lõpus küsitaks: mida ma siis täna ära tegin, millega ma hakkama sain? Vaadake, kuidas istuvad näiteks maailma tipporkestrite pillimehed oma toolidel (maestro toetab end istmikuga vaid vaevu-vaevu tooliservale) ja vaadake, kuidas tihtilugu meil (maestro vajub toolisügavusse). Mängija olek on täiesti erinev ja erinev on ka kvaliteet, mis sünnib sellest pealtnäha väikesest asjast. Kui sa juba kord laval oled, siis pole vahet, oled sa orkestrant või solist — kõik on esinejad, igaühel peab olema solisti eneseväärikus ja soov särada. Sa pead olema stage person, lavainimene, ja seda kõige paremas mõttes! Puhtalt mängimisest ja heast esitusest asi alles algab, mitte ei lõpe sellega. Peab tekkima veel mingi kõrgem kvaliteet, see, mis lõpuks tekitab kuulajas elamuse.
Teie enda loomingulised ambitsioonid peaksid nende pikkade aastate jooksul justkui rahuldatud olema, tuntusest ja kuulsusest te samuti puudust ei tunne. Millega te iseend lavale minema motiveerite? Võiksite ju rahulikult n-ö loorberitele heita, juhatada oma lemmikorkestreid ja lemmikrepertuaari.
Võiksin, aga ei taha! Kuigi paljud maailmas väga tuntud dirigendid just seda minu vanuses teevadki — neil on oma koduorkester ja “kodurepertuaar” ja ikka on saalis ovatsioonid. Mina tahan kogu aeg teha midagi uut, ja mind ei lase minu poisid, Paavo ja Kristjan, igavaks minna. Nad innustavad mind kogu aeg midagi uut avastama, sest nad ise on julged uusi asju proovima.
Siiski, mille nimel te pulti lähete ja tööd rabate — kunsti, honorari või veel millegi muu nimel?
Ma ei tea seda. Ja ega suurt sundi rabada ju tegelikult olegi. Tasuga on nii, et Jumal tänatud, midagi ikka makstakse. (Järvi naerab südamest.) Aga kui ilma naljata rääkida, siis pole ju raske teha asja, mida sa nii väga armastad. Ma mõtlen isegi siis, kui mul on täiesti töövaba aeg, et missugust huvitavat kava võiks siin või seal teha. Sest miks ma peaksin tegema mingi agendi survele järele andes jälle üht ja sama, juba palju kordi ette kantud kontserti ühe ja sama solistiga? See pole huvitav. Mind huvitavad sellised teosed, mida pole nüüdsel ajal üldse mängitud, või heliloojad, kelle nimed ei ütle meie nooremale põlvkonnale või vahel isegi muusikaringkondades midagi. Kui sa mõne sellise muusikalise pärli leiad — vaat, see on nauding!
Naudingust ja elamustest rääkides — on teil endal laval pisar silma tulnud?
Muidugi! (Järvi rõkkab naerda, sest naudib juba ette ajakirjaniku haneks tõmbamist.) Higipisar!
(Naerame tükk aega, enne kui vestlust jätkata suudame.)
Kuid neid hetki tuleb ka väga heal muusikul elus väga harva ette, mil absoluutselt kõik klapib.
Jah, neid hardaid hetki on mitmeid olnud, kuid konkreetselt ma neid praegu meenutada ei suuda. Üks viimaseid oli suve hakul Pariisis Champs-Élysées’ teatris toimunud kontsert teatri kauase juhi Dominique Meyeri ametist lahkumise puhul.
Kunagi ütles mu onu: “Muusika on ju üldse üks ilus pill.” Kaudselt võttes nii ongi — pill ja helid, mis sealt välja võlutakse, on ju üks imekaunis tervik.
Kas teie tänane positsioon dirigentide absoluutses tipus annab teile suurema tegutsemis- ja otsustamisvabaduse? Kas võite endale lubada kava dikteerimist või oleks see liiga ülbe suhtumine?
See oleks tõesti ülbe suhtumine! Kuigi, mis seal salata, ka selliseid inimesi on muusikute hulgas. Muidugi ei tähenda see, et ma oma arvamust välja ei ütleks, ja kui üldse ei sobi, siis on ju alati võimalik kontsert ära öelda. Aga üldiselt tuleb olla aus ja sõnapidaja, teha, mida oled lubanud.
Olete te kontserte ära öelnud?
Muidugi olen, kuid viimasel ajal eelkõige geograafilistel põhjustel; ma ei taha enam Ameerikas juhatada. Tahan nüüd rohkem Euroopas juhatada, seda enam, et soovin rohkem olla ERSO juures ja mul on orkestrid ka Hollandis, Londonis ja Bergenis.
On teil enda arvates elus palju õnne olnud või on saavutatu pigem suure töö ja vaeva tulemus?
Vedamine või nagu te ütlete “õnne olnud” — seda on väga harva ette tulnud, pigem ütleksin, et on tulnud kõvasti võidelda, vaeva näha ja tööd teha. See hilisem õnnetunne on enamasti kõige eelneva vili. Et elu ongi tegelikult üks võitlus, tajusin eriti selgelt siit 1980. aastal lahkudes. Ma ei olnud enam väga noor ja pidin väga suurt vaeva nägema, et läänes läbi murda.
Kuid ma võin pidada suureks vedamiseks, et sain Leningradi konservatooriumis õppida nii heade õppejõudude juures. [Järvi aspirantuuri tunnistusel on kolme legendaarse muusiku, Rabinovitši, Mravinski ja Rostropovitši allkiri.] Sest vaadake, ega dirigeerimisoskus ei tähenda, et sa seal orkestri ees meeleheitlikult vehid. Dirigeerimine pole mingi kätega vehkimine, isegi mitte takti löömine, see on üks hoopis teine tasand — see on koos musitseerimine!
Heliloojate puhul räägitakse alatihti inspiratsioonist, dirigentide puhul…
No kuulge, mõni helilooja ei tea vahel oma tükist midagi! Tema näeb teost kui tervikut, ta ei tea tihti midagi fraasidest. Vaene Bruckner! Tema Kolmandast sümfooniast on viis erinevat partituuri, sest dirigendid on kõik ümber teinud ja soovitanud, et nii on parem.
…aga dirigentide puhul tehakse seda tunduvalt harvem, justkui eeldades, et nende asi on valmis teos perfektselt ette kanda. Milline peab olema teos, mis teid inspireerib?
Huvitav ja uudne. Võtsin kord Lõuna-Ameerikasse puhkusele minnes kaasa Martinů partituuri. Oli kohutavalt palav ja ei tea mis hädad kõik veel, kuid kõik see kokku kuidagi soosis temani jõudmist ja seal ma avastasingi kui erakordne helilooja on Martinů. Mulle meeldib üldse tšehhi ja ungari muusika — ka Smetana, Dvořák, Janáček, Bartók, Kodály.
Nii et teiegi olete dirigent, kes läheb naise ja “armukesega”, st partituuriga puhkama?
Mina lähengi “armukesega”, naine tuleb lihtsalt kaasa. (Järvi naerab jälle mürinal.)
Kui töö hetkeks kõrvale jätta, siis mis teid elus inspireerib?
Loodus muidugi! Ja ilu kõige laiemas ja mitmekesisemas mõttes.
Teadaolevalt olete nii elus kui ka laval kiirust ja tempot armastanud. Olevat isegi olnud juhus, mil raadio otsesalvestusel teosega ettenähtust tunduvalt varem ühele poole saite ja eetris haigutas tühjus, on see tõsi?
Ega asi ei ole kiiruses! Ma teen ikka õiges tempos, kuid ma ei dirigeeri pause. Tegin tõesti kord Haagis Bruckneri Kaheksandat sümfooniat, mis pidanuks kestma kaks tundi, kuid mina lõpetasin viisteist minutit varem. Nad olid seal raadios ikka väga ähmi täis: mida ülejäänud ajaga peale hakata?! Lõpuks panid kähku ühe Pärdi plaadi peale. Aga kelle käest ma Bruckneri juhatamist õppisin? Paavo käest! Kuulsin teda kord juhatamas Bruckneri Seitsmendat ja olin lausa võlutud.
Publik väljendab oma võlutust aplausiga, on see tagasiside teile oluline?
Mis on aplaus? See tähendab kaht kätt nii kõvasti kokku lüüa, kui sa vähegi jaksad, ja nii palju-palju kordi. Eesti rahvas võiks ka oma muusikuid nõnda tänada, nad on selle ära teeninud küll. Kuulasin raadiost Tõnu Kaljuste viimast Beethoveni ülekannet [Nargen Festivalil kõlanud Beethoveni “Merevaikus ja õnnelik reis” ja Üheksas sümfoonia] — see oli lihtsalt vaimustav! Meil on, kellele aplodeerida! Kuid meil ärgatakse-märgatakse oma muusikuid üks kord nelja aasta tagant, laulupidudel. Minu meelest peab kontserdi lõpp alati olema efektne, rahvas peab saalist lahkuma hea tundega, mitte nii, et oli kah üks kontsert.
Enamik loovinimesi väidab, et teelolek, protsess on neile tunduvalt olulisem kui kohale jõudmine? Kumba teie rohkem naudite?
Sa ei ole kunagi kohal, see tähendab, et sa ei saa kunagi rahul olla sellega, mida sa teed ja kus sa omadega oled.
Pole saladus, et paljud dirigendid ei suuda oma “valitsemiskepikest” ka kodus käest panna ja on inimestena üsna keerulised tüübid. Kas teie juhatate meelsasti ka kodus vägesid või usaldate, eelistate seal pigem abikaasa Liilia kindlat kätt?
Kodus tuleb juhatada ilma kepita! Minu abikaasa teab ja juhib kõike ning katsu sa talle vastu rääkida!
Aga vahel ikka üritate?
Ma enam ei ürita, hilja juba!
Olete abielus olnud nelikümmend üheksa aastat. Öelge, kas teil pole vahel hinges kripeldanud, et abikaasa eneseteostus on tegelikult tähendanud kõiges teie toetamist, et teie jõuaksite sinna, kus täna olete?
See on õige tähelepanek, kuid lõppkokkuvõttes on meil olnud üks kaugem eesmärk — anda oma lastele kõik võimalused elus edasi jõuda ja õnnelikuks saada. Ning kui seda tulemuslikkust täna hinnata, siis võib seda pidada kordaläinuks.
Muusikas tundute olevat väga emotsionaalne ja isegi impulsiivne. Kas olete elus samasugune: teil tuleb mõte ja järgmisel hetkel peavad lähedased selle heaks kiitma ja kaasa lööma?
Kui ma olen loogiline, siis muidugi. Kuid eks igaühe loogika käi oma radu….
Teeb see teiega koos elamise kergeks või raskeks?
(Noogutab naerdes.) Raskeks!
Kas te unistada armastate?
Oi, ma kogu aeg unistan! Kuid ega kõik unistused ei lähe täide, liiga palju segajaid on.
Millest te unistate, kui küsida tohib?
Oi, paljud neist on nii isiklikud, et neist ei saa rääkida. Kuid ma unistan ka sellest, et saaks rahus olla ja rohkem lugeda, vahel n-ö ära kaduda ja rohkem arvutis surfata… Mul on isegi see unistus, et tunneksin paremini arvutit ja saaksin kõik oma asjad seal kenasti tehtud. Aga suures plaanis on mu unistused seotud ikka muusikaga, praegugi teen üht järjekordset plaati. See on mul täielik “haigus”, ega keegi mind enam tõsiselt ei võtagi! (Järvi naerab taas südamest.)
On teil kavas midagi ka koos ERSOga salvestada?
Kindlasti, kaks-kolm plaati tahaks aasta jooksul kindlasti välja anda. Ma pean iga peadirigendi kohuseks lisaks kodustele kontsertidele kindlasti ka salvestada ja orkester ringreisidele viia, et tutvustada teda laiale maailmale. See ei ole ainult dirigendi, vaid ka orkestri juhtkonna ja mänedžmendi ülesanne.
Rääkides orkestrist kui sajavilelisest orelist, siis missuguses seisukorras meie rahvuskultuuri üks hinnalisemaid pille praegu teie arvates on?
Mina arvan, et ERSO on väga hea kollektiiv; veendusin selles ka siis, kui neil oli lõppemas Ameerika turnee. Juhatasin orkestrit ühel korral, ja no mängisid ikka hästi küll! ERSO suudab olla täiesti maailmatasemel orkester, tuleb ainult järjepidevalt tehnilistel detailidel silma peal hoida.
Teie enda elu on samuti n-ö mööda maailma laiali, kodus olemise päevi on ilmselt väga napilt. Kus te praegusel eluetapil end kõige kodusemalt tunnete?
Vaadake, kui ilus siin kõik on! (Järvi laiutab Pärnu rannapargis emotsionaalselt käsi.)
Kas see tähendab, et ühel päeval tulete päriselt Eestisse tagasi ja enam oma New Yorgi koju asja ei tee?
Ei, seda ei peaks minult keegi nõudma, sest ma olen harjunud oma eluga, kuigi ega ma sinna New Yorki nii väga minna ei tahagi, olen sinna lihtsalt harjunud minema. Kuid Pärnus, siin on hoopis teistsugune tunne, Eesti on minu kodumaa, siin saan ma muusikat teha ja see on minu jaoks kõige tähtsam asi.
Teie kolm last, Maarika, Paavo ja Kristjan, on kõik muusikud. Näete neid samal ajal justkui kahest peeglist korraga, isana ja kolleegina; eriti Paavot ja Kristjanit, kes on sõna otseses mõttes teie mantlipärijad.
Isana näen ma neid ainult kui oma kalleid lapsi, kuigi ise vahel imestan, kui vanad nad kõik juba on. Põsemusi andes on poistel alalõpmata habemed ajamata ja põsed karedad… Kuid niipea kui nad lavale või pulti lähevad, näen neid kõrvalt kui kolleeg ja siis vaatan, kui erinevad nad ikka on, kõik täiesti eri puust! Kuigi küllap on neis kõigis ilmselt midagi ka minust.
Mõni aasta tagasi lõi teie tervis ähvardavalt häirekella. Kas see sundis teid oma elu- ja tööstiili kardinaalselt muutma?
Tavaelus mõnes mõttes kindlasti, kuid ega ma ennast muusikat tehes küll tagasi hoida ei oska. Eks tule rohkem mõelda, mis mulle kasulik on ja mis mitte. Minu õpetaja Nikolai Rabinovitš ütles mulle ikka: “Dumat nado, Neeme, dumat!” No eks ma siis nüüd mõtlen.
Eks igal pool, sh muusikute seas, räägita muutuste ajast, vajadusest leida uusi paradigmasid, eeskujusid. Kuid vähesed on suutnud seda lahti mõtestada ja sõnastada. Kas teie tajute ja kuidas, et käes on Suurte Muutuste Aeg?
Minu meelest on veel vähe toimunud ja muutunud. Võib-olla on see ainult minu arvamus, kuid mulle tundub, et inimestel on praegu üldiselt lihtsalt liiga hea elu, et midagi kardinaalselt muuta. Kõiki neid probleeme, mis erutasid ja inspireerisid eelmise ja üle-eelmise sajandi maailmakuulsaid heliloojaid, neid tänapäeval ju pole. Lisaks sellele oli ka nende professionaalne ettevalmistus nii kõrgel tasemel, et nad suutsid kogetut ja toimuvat suurepäraselt muusikas väljendada. Heliloojad teadsid, kuidas teose sisu — mõtteid ja tundeid — meisterlikult helikeelde vormida.
Muusika ülendab inimest. See on eriline tunne, kui sa naudid seda, mida teed, ning kui saad selle kõige nimel elada. Kui saad teistelegi edasi anda seda, mis sulle endale on oluline. Minu püüe on alati olnud see, et muusika ilu kanduks edasi saali, ja mul on südamest kahju, kui ma näen, et mõni kuulaja istub ka kõige kaunimat muusikat kuulates tuimalt ja tujutult. Kuigi on hea, et ta üldse kontserdile tuli, ju talle oli seda siiski vaja…
NEEME JÄRVI
• Sündinud 7. juunil 1937 Tallinnas.
• Perekond: abikaasa Liilia; kolm last, dirigendid Paavo ja Kristjan ning flötist Maarika Järvi; seitse lapselast.
• Haridus: Tallinna Muusikakoolis löökpillid ja koorijuhtimine (1955), Leningradi konservatooriumis orkestri- ja ooperidirigeerimine Nikolai Rabinovitši klassis (1960) ning assistentuur ka Jevgeni Mravinski juhendamisel (1966).
• Karjäär: 1960–1963 Eesti Raadio Sümfooniaorkestri (tänase ERSO eelkäija) dirigent, 1963–1979 samas peadirigent. 1963–1975 RAT Estonia peadirigent.
1980. aastal emigreerus Järvide perekond USAsse; 1987 sai Ameerika kodakondsuse.
1981–2004 Göteborgi SO peadirigent, 1984–1988 Šoti Kuningliku Rahvusorkestri peadirigent (nüüd audirigent), 1990–2005 Detroidi SO muusikadirektor ja peadirigent (nüüd Musical Director Emeritus), 2005. aastast New Jersey SO muusikadirektor ja peadirigent (nüüd kunstiline nõustaja) ning samast aastast Haagi Residentie Orkesti (The Hague Philharmonic) peadirigent, 1995. aastast Jaapani Filharmoonia Orkestri esimene külalisdirigent, septembrist 2010 Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kunstiline juht ja peadirigent.
• On juhatanud kõiki tuntumaid sümfooniaorkestreid Euroopas, Põhja-Ameerikas, Jaapanis ja Austraalias ning olnud oodatud ooperidirigent mainekates teatrimajades nii Euroopas kui ka Põhja- ja Lõuna-Ameerikas. Oma karjääri jooksul on ta juhatanud 157 orkestrit.
• On salvestanud üle 400 helikandja, olles üks enim salvestanud dirigente maailmas.
• 1971. aastal võitis I preemia Roomas Santa Cecilia Akadeemia rahvusvahelisel dirigeerimiskonkursil.
• Muusikalise tegevuse eest on Järvit autasustatud Rootsi Kuninga Põhjatähe ordeniga (1990) ja EV Riigivapi III klassi teenetemärgiga (1996).
• On Aberdeeni ülikooli, Göteborgi ülikooli, EMTA, Michigani ülikooli ja Wayne’i ülikooli (Detroit) audoktor. On pärjatud tiitliga “Sajandi eestlane” ja valitud esimeseks sõjajärgseks Pärnu aukodanikuks.
