Kuido Merits: Naiivsed riigijuhid teevad Venemaaga diilitades Ida-Ukrainast järgmise Lõuna-Osseetia
Autonoomia ja föderaliseerimine
Kantsler Merkel on pidevalt korranud levinud mantrat, et saa olla mingit sõjalist lahendust Kiievi ja venemeelsete separatistide vahel. President Hollande räägib sõja vältimisest ja rahu hoidmisest. Jätkuv silmakirjalikkus ajab lihtsalt oigama. Donbassis on sõjategevus käinud ligikaudu aasta otsa, Minski rahuplaan ei ole pidanud ja mõlemal poolel on kõvasti kaotusi. Või ei kvalifitseeru Ida-Ukraina tapatalgud sõjana Euroopas, vaid asetuvad teisele poole Huntingtoni tsivilisatsioonide piiri?
Vahemärkusena meenutaks, et Merkelit on Saksamaal peetud Putini suhtes liiga karmi liini pooldajaks. Säärase hinnangu taga on mõistagi sakslastes juurdunud sügav ajalooline kompleks Venemaa osas.
Saksa ajaloolane ja publitsist Gerd Koenen tunnistas Tallinnas loengut pidades, et Saksamaal enamasti ei mõisteta „iseendaga tülis oleva" Venemaa ulatuslikke territoriaalseid nõudeid. Kui Koenen räägib midagi Venemaa agressioonist ja Putinist kui sõjapresidendist, siis peetakse teda sõjaõhutajaks ja pommitatakse ähvarduskirjadega.
Saksamaa on arusaadavalt mures, et sõda ei kanduks Euroopale lähemale. Välisminister Steinmeier rääkis Vilniuses, kuidas ta kardab analoogia kordumist 1914. aastaga, mil sündmused väljusid kontrolli alt ja lõppesid maailmasõjaga.
Merkel ja Prantsusmaa president Hollande teatasid enne sõitu Moskvasse ja Kiievisse, et konflikti lahendamiseks tehtav uus rahuettepanek põhineb Ukraina territoriaalsel terviklikkusel. Tulemusi ei tulnud.
Kuna Saksmaa ja Prantsusmaa juhid välistavad kaljukindlalt Ukrainale relvaabi andmise, siis võib kõne alla tulla vaid Minski formaadi lisanditega relvarahu plaan. Lauale pannakse mingite lisandustega „föderaliseerimise" või „konföderaliseerimise" projekt. Kokkuvõttes säilitaks Ukraina näilise terviklikkuse, ent tegelikkuses tähendaks see tükeldamise kinnistamist, praeguse olukorra põlistamist.
Sisuliselt on tegu Putinile vastutulekuga, kes nõuab Donetski ja Luganski „vabariikidele" autonoomiat, kusjuures Kiiev peaks piirkonda edasi varustama. Selline pinnas annab Putinile kahtlematult hea platsdarmi rinnet laiendada Lõuna-Ukraina kaudu ja arendada laiemaidki aktsioone.
Tuntud analüütik Vladimir Socor on selgelt esile toonud, kuidas Donbassi puhul tehti 2014. aastal katseid kohaldada värskendatud Transnistria mudelit (Genfi deklaratsioon aprillis, OSCE tegevuskava mais, kontaktgrupi formaat juunis, Berliini deklaratsioon juulis), mis tähendaks aastakümnete pikkuseid läbirääkimisi. Ukraina on suutnud sellest mustrist peaaegu välja murda tänu võimele alustada sõjalist vasturünnakut.
Ukrainas on paljud arvamusel, et föderaliseerimine on Ukraina hõivamise ja osadeks tükeldamise tehnoloogia. Tuntud poliitikutest juhtis sellele tähelepanu ei keegi muu kui Julia Tõmošenko juba eelmise aasta alul. Samuti on nii valitsusringkondades kui ka rahva hulgas peljatud, et just seda teed soovib Lääs minna ning kõik märgid föderatsiooni varianti näitavadki. Ehk teisisõnu, lagunes Nõukogude Liit, Ukrainale kukkus tema riik ja territoorium sülle, ent nüüd on käes ka Ukraina deržaava lagunemise aeg. See on reaalpoliitika, kus Lõuna-Osseetiale, Transnistriale ja Gagauusiale lisanduvad Donbass ja Krimm.
On´s Ukraina relvastamisele alternatiivi?
Eeldatavasti ei jää president Ilvese üleskutsed Ukrainale kiiret sõjalist abi anda hüüdja hääleks kõrbes. Poola president Komorowski on selgelt teatanud, et Ukrainale relvade müümise osas on Poola nendeks kõnelusteks täiesti avatud. Kauge Kanada pole kartnud Ukrainasse saata mitteletaalset sõjalist abi, eks seda ole teinud mõned riigid veel, kuid sellest jääb selgelt väheks. Otsustav on mõistagi Obama administratsiooni otsus.
Kui lääneliitlased peaks Ukrainale eraldama 1 miljardi dollari ulatuses või enamgi sõjalist abi, siis peaks relvastus jõudma tõesti Ida- Ukraina rindele. See on juba ukrainlaste endi probleem, kuid siiani on rindereportaažide põhjal jäänud mulje, et Ukraina võitlejad sõdivad justkui oma sõda. Kiievist ei jõua varustus ja toetus miskipärast kohale, kaob kusagile ära.
Meil on juba arvatud, et Ukraina relvastamine toob Eestile lisariske, eraldab Lääne-Euroopast ja paneb USA lõa otsa. Kas tõesti peab Edward Lucas eestlastele meelde tuletama, et Putin ei peatu enne kui on võitnud? Teda ei kõiguta ennustused, et sõja jätkamine ja sanktsioonid toovad Venemaa majanduse krahhi aina lähemale. Putini võidu vältimine on Eesti elulistes huvides. Kas tõesti meid lohutaks selline stsenaarium, et Eesti ei olegi järgmine rünnatav, vaid selleks on hoopis Leedu, nagu ennustab president Grybauskaitė?!
Paljud leiavad, et Ukraina sõda on vaid osa uuest globaalsest kriisist ning Venemaa ja USA vahelisest konfliktist. Ukrainaski kohtab arvamust, et nemad on lihtsalt jäänud peksupoisiks suurte mängijate kismas. Kui Putin on sõnades jõhkralt USA-d rünnanud, siis tasub seda tõesti tõsiselt võtta. Eks USA ole ju tema peavaenlane, pehme Euroopa pole seda mitte. Läänt hirmutab ilmselt eeldus, et kui Putin peaks hakkama taganema, siis läheb ta marru ja võtab teemaks tuumarelvad. Polegi nii keeruline üle lombi üks tuumakohver toimetada. Tundub hullumeelne, aga eks Putin ole oma hullust piisavalt tõestanud.
Suurriigid peaks aga julguse kokku võtma, mitte kartma luupainajaid, mitte lükkama Putini ohjeldamist edasi, vaid tegema seda, mida olukord nõuab. Arm Ukraine or surrender nagu kirjutas Ilvese tsiteeritud Ben Judah. Riskantne küll, kuid häid valikuid ja muid valikuid enam ei eksisteeri. Seda juhul kui soovitakse vältida Lääne liberaalse demokraatia, NATO ja USA häbiväärset kaotust.
