2005. aasta jaanuarist septembrini ja 2007. aasta detsembrist 2010. aasta märtsini Ukraina peaminister olnud Julia sündis pool aastat hiljem kui Mart Laar ja kasvas üles sõjatööstuslinna Dnipropetrovski tavalises betoonpaneelmajas ehk „hruštšovkas“. Pole huvituseta märkida, et fanaatilisel Ukraina patrioodil voolab soontes pigem vene-juudi verd. Julia vanaisa oli Abram Kapitelman, Kelmani poeg, isaks aga Vladimir Grigjan, kes hülgas pere, kui Julia oli 3-aastane.

Julial, kes kandis algul ema järgi nime Telegina, tuli varakult karastuda, noore sportvõimlejana jõudis ta saada meisterkandidaadiks, aga murdis kahjuks rangluu. Sellest ajast on pärit kustumatu võidujanu. Venekeelse linna ja pere tõttu omandas Julia ukraina keele alles täiskasvanud naisena kui siirdus poliitikasse.

Ilma kahtluseta on Julia Volodõmõrivna (Vladimorovna) Tõmošenko d a a m. Tütarlapsest peale oskab Julia maitsekalt riietuda, muidugi armastab ta kõrgklassi kaubamärke. Ta kardab paaniliselt paksuks minna ja jälgib hoolega toitumissedelit. Julia on miniatuurne, koos kõrgete kontsadega vaevalt 1 m 60 cm.

Kuna oli veel sügav nõukogude aeg, tegi Julia varakult korraliku „partii“, abielludes 18-aastaselt Oleksandr Tõmošenkoga, kelle isa kuulus kohalikku nomenklatuuri. Äia abil avas Julia oma esimese äriprojekti - videosalongi, kus erilise himuga vaadati varem keelatud erootilisi filme. Tööstusliku korporatsiooni UÜES (Ukraina Ühendatud Energiasüsteemid) presidendina ehk „gaasiprintsessina“ läks tollal veel brünett 36-aastane Julia Gazpromi presidendi juhi Rem Vjahhireviga kohtuma miniseelikus ja kõrgetes säärsaabastes - efekt toimis, võimukas mees oli löödud!

Elu suures poliitikas

Suurde poliitikasse tulles ja oligarhide vastu võitlust alustanud leedi oli rivaalide jaoks võimuahne karjerist ja rahva silmis ise üks rikkamaid oligarhe Ukrainas, keda mõistagi ei sallitud. Julia lihvis kõvasti retoorikat ja hakkas rääkima lihtrahvale meelepärastest asjadest. Selgus, et Julia on fantastiline oraator. Põlevate silmadega naine oli võimeline kaks tundi järjest ilma paberiteta pidama sütitavaid kõnesid enda juhitud Üleukrainalise Ühenduse „Isamaa“ või Julia Tõmošenko Bloki (BJuT) konverentsidel.

Ühtlasi oli vajalik põhjalikult muuta välist kuvandit. Oranži revolutsiooni päevil kavandaski stilist Oleg Polaktšuk Juliale tagasihoidliku kooliõpetaja välimuse koos blondi punupatsiga, mis „töötas“ ülimalt hästi ning tõi laialdast populaarsust. Üle pea põimitud palmikut, mis kumab kui pühapaiste ja märtrikroon, tavatses kanda Ukraina rahvuspoeet Lesja Ukrainka.

Julia jaoks polegi vangisolek midagi väga erilist. 2001. aastal laskis president Kutšma tülikaks muutunud Julia lahti asepeaministri (kütuse- ja energeetika) kohalt ja järgmise aasta veebruaris järgnes arreteerimine. Naise jaoks oli vangla ainsaks lahenduseks, milleks ta oli igati valmistunud. Välismaale põgenemine - nii nagu tegi tema endine soosija, korrumpeerunud ekspeaminister Pavlo Lazarenko - ei tulnud kõne allagi. Mõnede vangistuses oldud nädalate jooksul muutus Julia märtriks ja seejärel rahvuskangelaseks.

Muide, Julia peamine rivaal ja verivaenlane, praegune president Viktor Fjodorovitš Janukovitš on samuti lühiajaliselt vangis istunud, aga varases nooruses, mil ta mõisteti süüdi röövimiste ning vägivalla eest. Kui küsida näiteks Kiievi taksojuhtidelt arvamust Regioonide Partei juhi kohta, siis iga teine ütleks, et too värvati Moskva käsilaseks juba noormehena.

Kummatigi on Julia ja Viktori päritolus ning lapsepõlves palju sarnasusi: Janukovitš ei ole samuti etniline ukrainlane, vaid vene-valgevene segu, kes kaotas varakult vanemad, kasvas poolatarist vanaema hoole all ning pidi tänavatel enda eest igapäevaselt kaklema. Viktor ei ole eriline kõnemees, ukraina keeltki pole õnnestunud korralikult omandada. Ta on pisut tahumatute maneeridega vana kooli „mužik“, kes lubab endale aeg-ajalt avaldusi, nagu oleks naiste koht vaid köögis.

Omal ajal arvasid vaatlejad, et Julia vihkamises Kutšma vastu on midagi patoloogilist. Pole kahtlust, et praegu on Julia viha täies mahus kontsentreerunud just sellele Donetski mehele, kellele ta 2010. aasta presidendivalimistel vaid napilt kaotas. Julia on juba teatanud, et Ukraina ühinenud opositsioon toetab teda ainsa kandidaadina 2015. aasta presidendivalimistel. Kättemaksu tund tuleb!

Kriminaalasjad ja vangistus

Teatavasti on Julia vastu esitatud mitu kriminaalasja, alustades ametivõimu kuritarvitamisest Venemaaga gaasilepingute sõlmimisel ja riigi süsinikukvootide müügist teenitud 425 miljoni dollari väärtarvitamisest ning lõpetades ühe ärimehe mõrvaga.

Kas Julia on süüdi? No tule taevas appi! Ukraina on Venemaaga sõlminud mitmeid gaasileppeid ja iga kord on sõlmijaid süüdistatud riiklike huvide reetmises. Selle loogika järgi peaks iga võimuvahetuse järel eelmise peaministri ja osa valitsusest vangi panema. Nii pole siiski juhtunud, seepärast on Julia juhtum eriline.

Või võtame Janukovitši ja president Medvedevi 2010. aasta aprillis Harkivis sõlmitud kokkuleppe, mille põhjal Vene Musta mere laevastik jääb pärast 2017. aastat oma Sevastoopoli baasi veel 25 aastaks õigusega pikendada seda tulevikus veel viieks aastaks. Vastutasuks sai Janukovitš Ukrainale vaid veidi odavama maagaasi hinna. Jääb üle vaid mõistatada, mida Julia riigipeaks saades oma vastasega ette võtab!

Kõigepealt tuleb aga Julial vanglast välja saada. See ei sünni üleöö, pealegi teab Viktor, et Julia jätkab vabanedes viivitamatult poliitilist võitlust. Siiski tuleb Janukovitšil varem või hiljem ELi ja rahvusvahelise üldsuse survele järele anda. Ka Donbassi äriringkonnad on huvitatud vabakaubandusleppest ELiga, Ukraina rahvas aga unistab viisavabadusest. Pealegi on Julia jälle rahvusvaheliselt tuntud staar nagu oranži revolutsiooni päevil. Brüssel on üsna järjekindlalt Kiievit president Janukovitši poliitiliste vastaste tagakiusamises süüdistanud. Euroopa kõrgeima inimõigusinstantsi ECHRi kohtunikud otsustasid aprilli lõpus, et Ukraina võimud on Tõmošenkot vangistades tegutsenud seadusevastaselt.

Armu anda?

Hiljuti manitses USA riigisekretär John Kerry oma Ukraina kolleegi lõpetama mõningate inimeste, eriti endise peaministri Tõmošenko tagakiusamine. Üks Julia peamisi liitlasi, endine siseminister Juri Lutsenko juba vabastati armuandmise korras vanglast.

11. mail tuli uudis, et Janukovitši nõuniku Ganna Germani sõnul kavatseb president esimesel sobival võimalusel üle vaadata Tõmošenkole armuandmise küsimuse. Julia pole aga mingit armu palunud ja vaevalt, et kavatseb seda teha. Hetkel asub proua Tõmošenko Harkivi keskhaiglas meditsiinilise hoolitsuse all, raviga tegeleb grupp saksa arste Berliinist. Juliat ei jälgi videokaamera ja talle võivad läheneda vaid naisvalvurid. Tingimused on seega palju paremad kui eelmise vangistuse ajal.

2008. aasta kevadeks oli kavandatud peaminister Julia Tõmošenko visiit Eestisse (et kohtuda peaminister Ansipiga). See jäi ära Ukraina sisepoliitilise olukorra tõttu, Julia pidi tõrjuma tollase presidendi Viktor Juštšenko rünnakuid ja opositsiooni poolseid valitsuse umbusaldamise katseid.

Ukraina järgmised presidendivalimised toimuvad 29. märtsil 2015. Kui Julia osutub valituks, mis minu hinnangul on vägagi tõenäoline, siis on tal vaevalt niipea aega Eestit väisata. Aga küll see daam ühel päeval Tallinna tuleb, selleks et mõjutada Ukraina ja Eesti suhteid.