Kuido Merits: Idapartnerluse suured kired ähmase perspektiivi ümber

 (5)
Kuido Merits
Kuido MeritsFoto: erakogu

Ukrainas diplomaadina leiba teeninud Kuido Merits kirjeldab, kuidas ELi idapartnerlus (loe: ähmane perspektiiv ELiga liitumiseks) küttis Ukrainas rahva ootused kõrgele ja kuidas Venemaa mängu enda kasuks kallutab.

Pole täit selgust, mis asi on 2009. aastal Euroopa naabruspoliitikast (ENP) välja kasvanud idapartnerlus (IP). Partnerriigid, kes on meie vanad tuttavad „vennasvabariigid" - Armeenia, Aserbaidžaan, Gruusia, Moldova, Ukraina ja Valgevene - suhtuvad sellesse samuti täiesti erinevalt. Eks põhiliselt ole tegu signaali andmisega neist kõige „tublimatele", et tulevikus oleks võimalik Euroopa Liiduga liitumine.

Seda nimetatakse ühinemisperspektiiviks ja selle tarbeks on EL valmistanud teekaardi, mis sunniks neid riike pingutama ja ELi kriteeriumidele vastama. Paraku pole ELil (peale ähmase perspektiivi) võimalik anda kandidaatidele kohe präänikut. Seevastu on suurel naabril Venemaal alati võimalik midagi välja pakkuda.

Seotud lood:

Igatahes on Eesti jaoks tegemist ühe välispoliitilise fookusega, mis näitab meid positiivselt ja muidugi soovime oma idapoolseid sõpru kallutada Euroopa suunale. Me arvame neid maid hästi tundvat, pealegi on arengukoostöö mitmetel põhjustel kasulik, ehkki me konkureerime idapartnerite kaasamisel mitmete ELi liikmetega, eelkõige lähinaabrite Läti ja Leeduga.

Hiljutisel Vilniuse tippkohtumisel said Moldova ja Gruusia märgi maha, kuna saavutati ümbersõnastatud assotsiatsiooni- ja vabakaubanduslepe (AVL) Euroopa Liiduga, mis vajab mõistagi edasist arutelu.

Siin tuleb ka vahet teha assotsiatsiooni- ja vabakaubandusleppel, need on eri asjad. Eesti sai need lepingud sõlmitud juba 1994 ja 1995 (lepingud jõustusid veidi hiljem) ja usina õpilasena liikusime jõudsalt edasi. Aga näiteks Türgi kirjutas assotsiatsioonilepingule (Ankara leping) alla 1963. aastal ja poole sajandi möödudes pole Türgi liitumine ELiga kuigivõrd kaugemale arenenud.

Ometi pidas Venemaa vajalikuks survestada kõige kaalukamat ELi idapartnerit Ukrainat, mille president Viktor Janukovõtš eelistas konkreetset abipaketti Venemaalt.

Janukovõts on algusest saadik püüdnud hoida keskteed suhtes Euroopa ja Venemaaga, kuid praegu oli tegemist puhtalt pragmaatiliste huvidega.

Peaminister Azarov ütles selgesti välja, et ilma Vene gaasifirma Gazprom ja Ukraina Naftagaz sõlmitud kokkuleppeta, mille järgi väheneb tuhande kuupmeetri gaasi hind 268,5 dollarini, oleks riiki oodanud pankrott ja kokkuvarisemine. (Omaette küsimus on kahtlemata, miks potentsiaalselt rikka Ukraina juhid on viinud oma riigi sellise olukorrani?!)

Siit järgneb küsimus, mille pärast on kiievlased taas kogunenud Maidanile? Sain kirja ühelt ukraina haritlaselt, kes ütles, et ligi miljon inimest ei tulnud Kiievi peaväljakule mitte üksnes äraöeldud ELi assotsiatsioonilepingu pärast, vaid selleks, et võimudele meelde tuletada, kui tähtis on igale kodanikule tema väärikus.

Muidugi on  Janukovõtšil absoluutne võimutäius. Kuna ta hoiab Julia Tõmošenkot endiselt vanglas, siis on opositsiooniliidri rolli endale haaranud kuulus poksija Vitali Klõtško, kes teatas, et Janukovõtsiga pole enam võimalik mingeid kompromisse teha, kuna ta ei arvesta rahva arvamust. Klõtškod toetab ka Arseni Jatsenjuk, kes on üks Ukraina haritumaid ja läänemeelsemaid poliitikuid, endine välisminister ja Tõmošenko võitluskaaslane.

Muide, tuntud Ukraina ekspert Anders Aslund ennustab Janukovõtsi võimu kestuseks mitte rohkem kui umbes kolm kuud. Sellisel juhul tuleb nii EL kui ka Eesti välispoliitika Ukraina suhtes täiesti ümber mõelda, aga loodetavasti positiivses mõõtmes.