Kuidas võib sinu armastatust mõrtsukas saada?
Ida-Virumaa, Oru: õhtusöögilauas on surmatud noor naine, tema 14kuune laps, sõbranna ja abikaasa.
Tallinn, Mustamäe: abieluvoodisse on reastatud noore naise ja kahe väikese tüdruku elutud kehad, nende sõjaväelasest isa leitakse pooduna metsast.
Soome, Porvoo, möödunud reede: ema-isa lähevad kahest püssist tulistades vabasurma, jättes maha kolm last. Kõigest nädal varem olid Oulus pereisa käe läbi otsa leidnud õpetajatest vanemad ja nende kaks varateismelist last…
Alati on tegemist n.ö tavaliste inimestega, kes pigem vastavad normatiivsele ettekujutusele heast perekonnaelust: ema-isa, korralik kodu, korralikud töökohad…
“Ta polnud mingi debiil,” ütles naabrinaine Oru peremõrvari Ilja kohta. Aasta tagasi endaga naise-lapsed teise ilma kaasa viinud sõjaväelast Janek Laurit iseloomustasid tema sõbrad kõige soojemate ja tunnustavamate sõnadega.
Depressioon, põhjendasid Soome arstid õpetaja ametit pidanud Oulu peremõrtsukast isa tegu. Maailmas öeldakse olevat sadu miljoneid depressioonis vaevlevaid inimesi, peremõrvariks saavad neist väga üksikud.
On selliste inimeste puhul tegemist hulludega, kes asuvad meist, normaalsetest, Andromeda udukogu kaugusel? Või on ühiskond süüdi, ehk oleme oma lähedaste juures midagi märkamata jätnud? Kas naabrivalvest oleks abi?
Kas on mingeid märke ohtliku inimese käitumises, mida oleks saanud varem välja lugeda? Tartu Ülikooli kriminoloogia professor psühholoog Jüri Saar on kirjutanud raamatu “Kriminaalpsühholoogia” ja peab sellesisulisi loenguid juuratudengitele.
Kas peremõrvasid saab kuidagi üldistada, näiteks kas sõjaväelase Janek Lauri ja Oru nelikmõrval on mingeid ühisjooni peale hukkunute arvu?
