Parajasti oli Oliver Kruudal samuti kibe kolimise aeg käes. Kommivabrik Kalev asus Tallinnast Harjumaale, Jüri valda. Kruuda murdis pead, mida teha tühjaks jääva legendaarse peahoonega Pärnu maanteel. Ning siis tuli Kruudale meelde politsei ruumikitsikus ja Seppikule tühjaks jääv kommivabriku maja. Diil sündiski ja nüüd peab politsei Kruudale maja kasutamise eest iga kuu soolast renti maksma. Kadedad ärimehed viskavad omakeskis mürgist nalja, et politseilt saab Kruuda suurema summa, kui ta oma kommivabrikust šokolaadi müügist saab.

Seekord undavad buldooserid endise kommivabriku peahoone õuel. Mida nad seal songivad? Buldooserid valmistavad Kruudale ette uut kingitust.

Keskerakond on taas võimul. Ja ehkki Seppik eelistas seekord tahaplaanile jääda, lükkas ta ette vana alluva Kalle Laaneti. Võibolla oli Seppikul veel meeles, et ta eelmise siseministriks oleku ajal peaminister Kallaselt kinga sai, kuna tunnistada ei tahtnud, kuidas omal ajal Eesti NSV ülemkohtunikuna noori nõukogudevastaseid vangi pani. Aga Keskerakonna rahaasju tuleb endiselt ajada.

Sisekaitseakadeemia uus hoone kavatsetakse ehitada jälle kommivabriku maale, Kruuda maale. Piritalt ärakoliva Sisekaitseakadeemia peahoone ja maa jäävad aga tühjaks. Pirital, vaatega merele, 16 hektarit maad! Muidugi võtab Kruuda selle kingituse vastu. Ehkki kommivabrikust leiti hulga tonne odaval ajal varutud suhkurt, on maa Pirital hoopis parem äri.

Kui palju kingitusi riik ühele ärimehele võib teha? Vastust teab vaid Keskerakond.