Kuidas õpetada visuaalset kommunikatsiooni?
Suures osas meediast, alates ajakirjandusest ja lõpetades reklaamidega, on märgata, kuidas verbaalse, keelelise kommunikatsiooni kõrval muutub nii kvaliteedi kui ka kvantiteedi poolest aina olulisemaks visuaalne, pildiline kommunikatsioon. Kohati on visuaalse infoedastuse pealetung koguni nii intensiivne, et tõrjub verbaalse teabe osakaalu miinimumini.
Vaatame kas või trükireklaamide muutumist: kui esimestel trükireklaamidel, mis hakkasid levima õige peatselt pärast seda, kui Johannes Gutenberg oli leiutanud trükipressi, puudus pildiline tugi ning piirduti reklaamitava toote või teenuse sõnalise kirjelduse, hinna jms äratrükkimisega, siis 17. sajandist alates hakkasid reklaamid visuaalselt täiustuma. Reklaamidesse sugenesid eriilmelised atraktiivsed šriftid, asteriskid, esile tõstetud juhtlaused jms. 19. sajandil said pilkupüüdvad pildid reklaamide tavapäraseks osaks ning tänapäeval võime juba veendunult väita, et trükireklaam ongi pigem pildiline kui sõnaline.
Meenutame näiteks viimatiste riigikogu valimiste reklaame, mille kohta semiootik Eva Lepik kirjutas, et temale meenutavad kandidaatide suured pildid aina vähema tekstiga seal kõrval pigem keskaegset „kirjaoskamatute piiblit” (Postimehe AK, 23.01).
Pilt võimaldab seadusest mööda hiilida
Kirjeldatud tendents ei ole juhuslik, vaid tingitud eri faktorite keerukast koosmõjust. Üks neist faktoritest on näiteks tehniliste võimaluste järkjärguline paranemine; esimesed trükireklaamid olid visuaalselt vaesed ja üksteisega liiga sarnased just sellepärast, et teksti visuaaliaga mängimine ja piltide lisamine oli trükitehniliselt ülimalt raske, keerukamatel juhtudel võimatu. Aga trükitehnika edasine areng andis leidlikele võimaluse reklaamide hallist põhimassist eristuda, muutes tekstid ise silmatorkavamaks ja lisades tekstide juurde pildid. Algul olid need pildid rohmakad ja mustvalged joonistused, siis juba detailsemad ja värvilised joonistused, nüüd aga oleme harjunud pidama trükireklaami dominandiks arvutis töödeldud tehniliselt kvaliteetset fotot.
Teine faktor, mis on suunanud eelistama visuaalset verbaalsele, on kõikmõeldavad ettekirjutused ja institutsioonid, mille abil püütakse meediat ohjeldada ja selle tarbijaid kaitsta: reklaami- ja keeleseadused, pressinõukogud ja keeleametid. Suurem osa neist lähtuvaid käske-keelde-piiranguid determineerib aga eelkõige verbaalset meediat. Nii ongi – jällegi näiteks reklaamides – hakatud üha enam vältima verbaalset ja pöördutud visuaalsete lahenduste poole, sest viimaste puhul on rohkem mänguruumi. Reklaamiuurijate Jef I. Richardsi ja Richard D. Zakia eeskujul võiks öelda, et visuaalsed lahendused on reklaamilooja kiirtee läbi ettekirjutuste, võimalus seadustest kõrvale hiilida.
Hädavajalik argioskus
Visuaalse kommunikatsiooni osatähtsuse kasv meedias esitab tõsise väljakutse meie haridusele, mis praegu on väga ilmsesti verbaalse kommunikatsiooni keskne. Hüva, meil on keskkoole, kus antakse meediaõpetust, aga Piret Tali kirjutas siinsamas Õpetajate Lehes (29.04), et praegune meediaõpetus ei kasvata mitte niivõrd haritud meediatarbijat, kuivõrd annab aimu ajakirjanduse põhižanritest ja lihtsamatest ajakirjanduslikest käsitööoskustest. See, kuidas õpetada adekvaatselt, teadlikult ja kriitiliselt tõlgendama ning ka looma üha aktuaalsemat visuaalset meediat, näib olevat marginaalne küsimus.
Mõnes keskkoolis õpetatakse fakultatiivse ainena ka semiootikat, mis pöörab võrdväärselt tähelepanu nii verbaalsetele kui ka visuaalsetele märgisüsteemidele, kuid seegi pole piisav.
Visuaalne kirjaoskus ei ole enam mõningate professioonide puhul vaja minev erioskus, see on muutunud nii hädavajalikuks argioskuseks, milles harimine peaks senisest tõhusamalt leidma aset igas haridusastmes.
