Kuidas oli Balti kett võimalik?

 (16)
Balti kett
Delfi Pilt

Balti kett oli/on kui sümboolne majakas, mis signaliseeris maailmale baltlaste murdumatust vabadusetahtest, tegijatele aga ilmutas rahva tugevat usaldust ja jõudu. Ajaloovassijate jaoks on see midagi nii suurt, mida ei õnnestu maha vaikida või kahtlaseks mitteisamaaliseks vandenõuks kujutada.

Tänavu 30. juulil kandis UNESCO „Balti tee”, meie unikaalse impeeriumilammutamise ja rahumeelse vabanemisviisi maailmakultuuri varamusse. Meil on nüüd lausa kohustus maailma ees mahavaikimise asemel selgust luua.

Kelle ajalugu?

Needsamad kõrgaastad esitatuna selge ajalooteksti kujul kui tark õpetus meile endile ja teistele rahvastele on ikka veel olemata. See praeguse poliitilise eliidi (ja akadeemiliste ajaloouurijate) võlg laulvat revolutsiooni teinud põlvkondade ees on korvamatu. Leedu ja Läti on ses osas meist kaugel ees. Õilis vabadusvõitlus on meil suudetud muuta madalaks jagelemiseks, kolmandajärguliste kontekstist välja rebitud sündmuste ja persoonide olevikupoliitiliseks eksponeerimiseks, tõeliste rahvajuhtide solvamiseks. Faktipõhise ajaloo kohati lausa stalinistlikult käsitletud rahvuslik-konservatiivne mütologiseerimine jätkub.

Kellele kuulub Eesti ajalugu, küsivad demokraatlikult meelestatud haritlased juba aastaid. Kui sügavalt õõnestab tõde mürgitav politiseeritud udujutt meie rahva identiteeti?
1988. aasta on meie rahva kõrgeima rahumeelse poliitilise aktiivsuse aasta läbi kõigi aegade. Impeeriumi ühes nurgas alustasid balti rahvad ühiskonna demokratiseerimist, kodanikuühiskonna uuestiloomist, siin elavate rahvuste vahele usalduse ehitamist, mis oli möödapääsmatu etapp oma riigi taastamises de facto. Balti rahvarinnete valitud tee – ehitada vägivallatult, rahva maksimaalsel osalusel järk-järgult üles kohaliku omavalitsuse, rahvusrühmade kultuurautonoomia, sisejulgeoleku, majanduse ja finantssüsteemi ning seadusandjate olulisemad üksused enam-vähem vabade valimistega „üle võetud” ülemnõukogu(de) otsuste legaalse jõuga – osutus elegantseks ja üliedukaks.

Tõeline poliitvõitluse Nokia!

1991. a augustis, impeeriumisuhete lõplikul katkestamisel ja iseseisvuse taastamisel suutsime eelneva ülesehitustöö baasil juba riigiorganismina küll raskelt, aga iseseisvalt toime tulla. 1992. a riigikogu valimisteks oligi riik rahva(rinde) survel ja eestvedamisel ning ülemnõukogu pingelise tööga toimimas: põhiseadus ja diplomaatilised suhted, koht ÜRO-s ja välisesindused ning riigiinstitutsioonid olid olemas, oma raha, pool tuhat kõige vajalikumat seadust ühiskonna- ja riigielu reguleerimas.

Just selguse saamiseks selles, millega eesti rahvas hakkama sai, on hädavajalik toimunu faktipõhine akadeemiline ajalooline ja poliitikateaduslik uurimine. Ja seejärel meie tegeliku lähiajaloo laialdane õpetamine, koolilastest riigi tippjuhtideni välja. Praegu näiteks ei tea isegi paljud doktorandid midagi interrindest, võimu- ja valimisvõitlusest kommunistliku nomenklatuuriga, suveräänsusdeklaratsiooni tähendusest, võitlusest MRP ülestunnistamiseks ja tühistamiseks Moskvas jne.
Ükski riigijuht ei pidanud mullu vajalikuks osaleda ühelgi taasiseseisvumisvõitluse pealiini teetähise juubeliüritusel. Sinimustvalge heiskamise kõrghetke kakskümmend aastat tagasi ei meenutanud riigi tänavusel sünnipäeval ükski ametlik kõneleja. Kui meie praegused tippjuhid olidki vahetust võitlusest eemal, siis osa tollastest perifeersetest tegelastest või deklaratiivsel võitlusteel tammunuist tahaksid nüüd rahvarinde, eestimeelsete riigiametnike jpt võidu toonud tegevuse ajaloost vaat et välja lõigata.

Balti kett on maailmas kõige paremini nähtav lüli meie vabanemistee pikas ja ainukordse disainiga ahelas. Ajaloo väärtusruumis paikneb see jõudemonstratsioon igaviku aupaistes, kõrgemal hilisemast egoistlikust piiratusest.

Artikli täisteksti loe Õpetajate Lehest