Hämmastav, kui suureks on puhutud noorte emade tööle saamise teema ja kuidas materdatakse tööandjaid, kes vaeseid titeemmesid hiljem enam ttööle ei taha. Kas ikka on tööandjad õudsed ja kurjad või peaks naised ise enne sünnitamist ja tite kasvamise ajal natuke rohkem oma peakest kasutama?
Esiteks planeerib iga vähegi mõtlev naine oma raseduse. Kõik vahendid (k.a abort) on välja mõeldud selleks, et soovimatuid lapsi ei sünniks. Ja ka selleks, et emad, kel ei ole korralikku perekonda, haridust ja majanduslikku kindlustatust, uisapäisa sünnitama ei hakkaks. See, et lapse kasvatamine on raske töö ning lapse peale kulub üüratult palju raha ei tohiks ju ka kellelegi, isegi mitte müüjana või ettekandjana töötavale lapseohtu neiule, üllatusena tulla.
Kuidas on võimalik, et selliste asjadega ei arvestata varem kui siis, kui juba selgelt liiga hilja on? Näiteks siis, kui tuleb aeg ülemuse jutule minna ning teatada oma rasedusest. Miks vihastatakse, kui ülemus küsib, kas sa tuled tööle tagasi, millal tuled, kes su last hoiab, kas saad veel graafikuga tööd teha. Selliste asjade peale tuleb juba varem mõelda! Kohe siis, kui naine saab teada oma rasedusest ning langetab otsuse, et ta jätab selle lapse alles, peab tal olema selge plaan tulevikuks valmis. Mis saab, kui laps on tihti haige. Mis saab, kui ülemus eelistab pidevalt titega kodus istuvale ja teistest tööalastest teadmistes maha jäänud emmele pädevamat ja kogenumat töötajat. Mis saab, kui raha saab otsa. Mis saab, kui ei saa soovitud ajaks lapsehoidjat või lasteaiakohta.
Ema, kes vastutab kahe elu eest, ei saa elada ainult hetkes ning langetada otsuseid vastavalt tujule või tänase päeva seisule. Alati peab mõtlema vähemalt ühe käigu ette. Kui ma peab minema tagasi graafikuga töötama, on ju tervelt üheksa raseduskuud ja poolteist aastat emapalga perioodi aega mõelda, kuidas seda situatsiooni lahendada, kust leida lapsehoidja, kuidas oma elu ümber planeerida. Selge, et tite kõrvalt graafikutöö on pea võimatu, järelikult tuleb kohe, kui beebi enam pidevalt tissi otsas ei ripu, teha uus plaan — otsida uus töö, alustada oma ettevõtet, hoida tuttavate lapsi vms. Kui see ei õnnestu, mis siis saab? Siis tuleb minna kursustele, õppida uus amet kiiresti selgeks ning juba enne, kui viimane sent arvelt läinud on, uurida tööpakkumisi ja saata CV`sid.
Tööle võetakse (tagasi) neid naisi, kes suudavad iseenda ja oma lapsega hakkama saada. Kel on alati varuplaan võtta, kes ei istu iga väikse nohuga kodus ja kes on suutnud enda ümber koguda tugevad ja usaldusväärsed taustajõud puhuks, kui titt jääb haigeks, nad ise jäävad haigeks või juhtub midagi ootamatut. Äpude vastu ei tunta huvi, selge see ju!
Ei ole mitte kuskilt otsast tööandjad süüdi, ei ole nad halvad ja õelad ja vastikud. Nemad ei ole teile tittesid taha teinud (üldjuhul) ning nemad ei vastuta teie pereelu toimimise või lapse kasvamisega kaasnevate eripärade eest.
Mina, kes ma olen ka ise noor ema ja ei ole ise tööandja, vaid täiesti tavaline lihttööline, mõistan suurepäraselt, et kui on valida hädise ja võrdlemisi rumala titemamma (kelle peas on ainult tema tibulind) või pädeva, mõistliku ja targalt kalkuleeriva teise töötaja vahel, langetatakse valik teise kasuks.
Ma olen tõsiselt hämmingus, et naised on nii rumalad nagu eilsetest Päevalehe artiklitest selgub.
Sisu mugavamaks tarbimiseks
telli Delfi Kogupakett või reklaamivaba pakett.
