TIINA KEREM,
Kristiine gümnaasiumi õppealajuhataja:
„Noored õpetajad on väga hea teoreetilise pagasiga, aga ei oska seda kasutada. Nende suurim probleem on paindlikkuse puudumine. Raskused tekivad neil puberteedieas lastega, kes kipuvad noore õpetajaga manipuleerima.
Tegelikult selgub üsna ruttu, kas noor saab hakkama või ei. Viimasel ajal tulnud noored on kõik väga kohusetundlikud ja tublid, kohati maksimalistid endale seatud eesmärkides. Halb on see, et nad ei oska anda endale puhkust.
Noorte eelis on, et nad valdavad kõikvõimalikke aktiivõppe meetodeid, mida 30-aastase staažiga õpetajad on pidanud ise juurde õppima, kasutavad internetti ja saavad info palju kiiremini kätte. See on väga oluline, lapsed hindavad, kui õpetaja on asjadega kursis.
Lapsevanemad eelistavad noorele õpetajale kogenut, aga iga õpetaja peab kuskilt alustama. Kohe ei pruugi kõik õnnestuda, kuid mõne aasta pärast võib ta olla oma alal väga hea.”

ENE KASAK,
Tallinna 32. keskkooli õppealajuhataja:
„Meil töötab sügisest kuus noort õpetajat. Oleme nendega rahul, nad on toonud kooli palju rõõmu ja värskust.
Noore õpetaja põhimure on ajast aega olnud klassi ees hakkama saamine. Tullakse ettekujutusega, et õpilased istuvad korralikult pingis ja tõstavad kätt, aga üks tavaline rüblik käitub tunnis teisiti. Annan neile sama nõu, mida mulle noore õpetajana anti – mitte tormata esimese murega kohe abi kutsuma, püüda kõigepealt ise kord majja saada. Nad on selle kõrva taha pannud ega ole kergema vastupanu teed läinud. Noorel õpetajal on alati vanem kolleeg toeks, ka tunniplaani tehes püüame vastu tulla, eriti kui õpetajal on väikesed lapsed. Meie koolis on sõbralik õhkkond.“

MARIA KURISOO,
Loo keskkooli õppealajuhataja:
„Äsja ülikooli lõpetanu suurim kari on enesekehtestamine. Ka 22-tunnine normkoormus, mis kümme aastat töötanud õpetajale on paras, mõnele isegi väike, on alustava õpetaja jaoks väga suur. Lisaks eelistavad noored sageli mitte kasutada valmis materjale, vaid koostada oma tunnikonspektid ise. Tundide ettevalmistamise kõrvalt ei jätku enam jõudu tegelda probleemsete õpilastega. Kõik ei peagi koormusele vastu, murduvad ja lahkuvad koolist. Pingeline töö ja selle eest saadav tasu pole vastavuses. Kool ja kolleegid saavad pakkuda moraalset tuge. Kellegi eest tööd ära teha ei saa, aga tähtis on küünarnukitunne ja teadmine, et sa pole murega üksi.“

URVE TOOMPUU,
Loksa gümnaasiumi eesti keele õpetaja:
„Lapsed ootavad noori õpetajaid kooli, aga tavaliselt panevad nad kohe ka proovile. Noorel õpetajal on ühelt poolt kergem, sest ilmselt tunneb ta paremini õpilaste probleeme. Samas ei võeta noort õpetajat alguses ehk väga tõsiselt. Halvim, mis võib juhtuda, on see, kui õpetaja hakkab õpilastega semutsema. Õpetaja võib lapsele olla sõber igas vanuses, aga kui sõprus ja teineteisemõistmine läheb üle semutsemiseks, hakkab see töötama õpetaja vastu.“

MARGUS VERI,
Pärnu Ülejõe gümnaasiumi direktor:
„Kaitsesin kümmekond aastat tagasi samal teemal magistritöö. Tuli välja, et paljud noored õpetajad põlesid eri põhjustel läbi ja lahkusid koolist. Kool saab palju kaasa aidata, et algajal õpetajal stressi ei tekiks. Talle ei tohi alguses anda kõige raskemaid klasse. Mäletan aega, mil ise alustasin – kõige raskemad klassid jäeti uuele õpetajale, kellel igasugused kogemused puudusid. Ma ei pea seda õigeks.
Sügisel oli meil konkurss klassiõpetaja kohale. Tegime julge otsuse ja võtsime tööle noore. Praeguseks on juba selge, et ta on sündinud õpetaja. Mul on kogemus, et noored õpetajad saavad hästi hakkama ning neis on inimlikkus ja sõbralikkus alles.
Kindlasti peab tõusma õpetaja palk. Oleme koolijuhtidega arutanud, et praegu peaksid meeleavaldusi korraldama hoopis lapsevanemad, kelle laps varsti kooliealiseks saab. Koolides on suur osa õpetajatest üle 55-aastased ja kui noored kooli ei tule, polegi varsti kedagi, kes lapsi õpetaks.“

Mida noored õpetajad ise oma tööst arvavad?