Kuidas mõõta mõõtmatut?

 (3)
Kuidas mõõta mõõtmatut?
Foto: Andres Putting

Paljud asjad siin ilmas pole (õnneks) tänase päevani sisuliselt mõõdetavad, kirjutab David Vseviov Õpetajate Lehes.

Näiteks kunstišedöövrite puhul tuleb konstateerida, et nad on hindamatud. Nagu Leonardo da Vinci maal „Mona Lisa”. Ning mitte sellepärast, et inimfantaasia oleks sedavõrd ahtakene, et ei suudaks mõelda välja arvukate nullidega lõppevat summat, vaid põhjusel, et looming võib vahetevahel jääda klassifikaatorite raamidest välja. Mis aga ei muuda teda kaugeltki väärtusetuks.

Arusaadavalt ei pretendeeri täie mõistuse juures olevad Eesti humanitaarteadlased oma tegutsemistulemustega võrdlusele kunstivaldkonna tipptegijatega, kuid samas pole kaugeltki välistatud, et nii mõnegi humanitaarias tegutseja töö tulemused ei leia ETIS-e klassifikaatoris väärilist kohta. Sest seda kohta seal lihtsalt pole. Ning tulenevalt paljuski humanitaaria spetsiifikast ei saagi olla.

Keskaja esimesel päeval…

Millegipärast (ju see tuleneb siinkirjutaja elukutselisest piiratusest) seostuvad minu jaoks igasugused klassifikaatorid elamusega, mille sain kord loengu käigus, kui tutvustasin Euroopa ajaloo tavapärast üldperiodiseeringut. Ehk lihtsustatud variandis: oli antiik ja kokkuleppeliselt, alates 476. aastast pKr, algas keskaeg… Kujutasin ette mõnd 475. aasta viimasel päeval (antiikajal) magama minevat inimest, kes tulenevalt üldisest klassifikatsioonist pidi järgmisel hommikul ärkama juba keskajal. Huvitav, kas väljamõeldud, aga kunagi kindlasti elanud persoonil õnnestus pääseda šokist? Šokist, mis tulenevalt paika pandud klassifikatsioonist pidi ju aset leidma.

Ülaltoodud näide illustreerib ka seda, kuivõrd spetsiifiline on humanitaarteadustes mõõtmine kui selline. Humanitaaria ongi oma olemuselt paljuski mõõtmatu ning sellest tulenevalt on ta raskesti klassifikaatoritesse paigutatav. Seda eriti juhul, kui ollakse ühiselt peamiselt reaalteaduste maailmale sobivas klassifikaatoris.

Tänapäeval, mil klassifikaatorid on muutunud sedavõrd olulisteks, et neid pole lihtsalt võimalik ignoreerida, toimub aga inimkonna ajaloost tuttav ja igati tavapärane kohanemisprotsess, mille tagajärjel ei tehta kõigepealt mitte niivõrd mõttetööd, kuivõrd organiseeritakse. Otsides nii mõnigi kord esimeses järjekorras (ka tutvusi kasutades) klassifikaatoris paremat numbrit tagavat ilmumiskohta.
Klassifikaatoritest pole pääsu, kuid nende loojad peaksid aru saama, et ükski klassifikaator ei saa kajastada tegelikkust selle kogu värvikülluses. Vastasel juhul on oht jõuda oma absoluutsuse taotlusega täielikku absurdi. Ja siis võibki juhtuda, et Juri Lotman poleks kõlvanud doktoritööd oponeerima, sest reeglid nõuavad sellesse ametisse välismaalast, ja Immanuel Kant oleks jäänud dotsendiks valimata, sest ta polnud ennast piiri taga täiendanud.

Kas humanitaarias on võimalik saavutada suurepäraseid tulemusi ka klassifikaatoriteta?

Rein Veidemann, TLÜ humanitaarinstituudi professor:

„On küll. Geniaalne Uku Masing ei klassifitseerunud kuhugi. Toomas Paul („Eesti piiblitõlke ajalugu”!), Madis Kõiv, Ilmar Vene, Jaan Kaplinski, Haljand Udam, Peeter Olesk, Toomas Haug — ma ei tea, et neil oleks mingi klassifikaatoritega mõõdetav artiklite või teoste konto — ometi kuulub nende looming eesti humanitaaria eliiti. Üldse ei tohiks klassifitseerimisel teha vahet eesti- ja teiskeelsel humaniora’l. Kui eestikeelsed monograafiad, artiklikogumikud on läbi käinud eelretsensioonide veskist või kui artiklid ilmuvad eelretsenseeritavates Keeles ja Kirjanduses, Tunas, Trameses, Akadeemias, Ajaloolises Ajakirjas vms perioodilises väljaandes, peaks neil Eesti teadusinfosüsteemis olema koht ka 1.1 all (mis teatavasti mängib olulist rolli doktorikraadi saamisel ja professoriks valimisel).
Ingliskeelses teadusruumis, mida peetakse rahvusvahelisuse näitajaks (kuigi see omakorda alahindab prantsuse, saksa, vene, hiina teadusruumide staatust), võib ju hinnata eesti keele ja kirjanduse uurimismeetodi ajakohasust, aga ei ole võimalik adekvaatselt hinnata uurimisobjekti enda vastavust rahvusvahelisele praktikale. Humanitaarteaduste valu ja võlu tuleneb uurimisobjekti(de) keelte vahelise piiri olemasolust. Hando Runneli luule analüüsi võin küll esitleda inglise keeles, aga see jääb ikkagi üksnes tõlkeks, samal ajal kui eesti humanitaaria seisukohast kuulub Runneli-uurimus kultuuri eneseteadvustusse.“

Rein Raud, TLÜ rektor:

„Kuna enne mõnda viimast aastakümmet pole selliseid süsteeme olnud, võib väita, et suurem osa maailma teaduspärandist on saavutatud ilma klassifikaatoriteta ning praegu jääb suurem osa olulist humanitaariat neist tippklassifikaatoritest üldse välja. Teisalt, tõsi on ka see, et maailmas ringlev infohulk on nii tohutult suurenenud, et ühegi valdkonna teadlasel ei ole võimalik süveneda kõigisse olulistesse tekstidesse, mis järjest ilmuvad. Sestap on ka mõistetav, et selles tekstihulgas üritatakse luua mingit korda, aga meie süsteem ei ole seni suutnud adekvaatselt taset peegeldada.“

Täispikkuses artiklit loe Õpetajate Lehest