Kuidas mässata iseenda vastu?

Mõned nädalad tagasi tegin Kuku raadios saadet noorpoliitikute jõulisest sõnumist (eh, kõik teavad, see on see iserääkimise, isekuulumise ja isekirjutamise lõputu ning igav lugu), kuhu vedas (juba esimese palve peale) oma kodinad kohale ka Kadri Must.

Järgnes tund aega vihaseid sõnavõtte, asi kiskus väga emotsionaalseks: Kadri väitega, nagu kannaks slõugan “Räägin, mida tahan” mingit sotsiaalset sõnumit, ei olnud nõus ükski saatekülalistest (Toomas Kümmel, Sven Grünberg jt).

Pidada iserääkimist sotsiaalseks sõnumiks on mõte, mis muudab nukraks. Meenuvad 80ndad Kohvik Moskva ees, meenuvad sõbrad punkarid, kes lihtsalt niisama, kah justkui kngi mässu pärast prügikaste ümber lükkasid, meenuvad 70ndate Sex Pistolsi fännid väga “mõtteka” slõuganiga “I hate Pink Floyd”, ent paraku meenuvad ka need indiviidid, kes peale kooli oma vormipintsaku teist pidi keerasid, selle haaknõelu täis toppisid ning kuhugi kontserdile lällama läksid. Et pärast pidu pintsak selga tõmmata ja kiirelt taaspioneeristuda.

Kadri ja tema seltskond justkui mässaks. Kadri ütleb: ma peangi juhtima tähelepanu tõigale, et võin rääkida, mida tahan. Äkki pärast on juba hilja — kui ei lubata rääkida, mida tahan. Õudne.

Armsad noored inimesed on kuidagi paranoilised. Keda nad kardavad? Kes nende sõnavabadusele peale astub? Kes neid pärsib, kes neid keelab? Mitte keegi ju!

Väide, et majasuuruste poliitplakatite seintele toppimine on poliitikute sõnavabaduse ahistamine, ajab nutma ja naerma korraga.

Kas pensionärid, kel on alati põhjust ühiskonnaga kraagelda, saavad maksumaksja raha eest oma hala tänavatel levitada? Ei saa. Kas sajad mittetulundusühingud saavad? Ei saa. Kui on midagi öelda, võetakse plakat kätte ja minnakse Toompeale jaurama. Ning õige ka. Vabatahtlikkuse korras, mitte maksumaksja papi eest.

Mõelgem järgi, siin on väga oluline vahe.

Kelle vastu te mässate, kulla noored kesikud? Kardate te oma parteid? Te olete ju ise võimul, milleks siin lõugu laiutada? Kas siis tõesti on raske taibata, et tulemus on koomiline ja nukker — ei midagi muud?

Kui veri vemmeldab, võetakse vanad peerud maha ning aetakse sama asja edasi. Ent iseenda vastu mässamine on ikkagi meditsiiniline probleem.