Kuidas kirikulised rikkusid mu jõululaupäeva
Nägin seda, et kuigi kirik oli puupüsti täis, vooris rahvast aga uksest muudkui juurde ning need (kaasa arvatud mina), kes ukse lähedal seisma olid sunnitud, lausa pressiti edasi juba varem kohaletulnute sekka. Kui ma õnneks paar minutit sain ühe koha peal seista ning ka kaunile kuusepuule ning kõikjal säravatele küünaldele keskenduda, sest kirikuõpetajat veel polnud, tõusid mõned inimesed eesreas pinkidelt püsti ning hakkasid kurjalt teed tegema välisukse suunas. Üritasime viisakalt niipaljukest kui võimalik nad läbi lasta.
Veel kaks minutit vaikust, siis tuli kirikuõpetaja jutlust alustama. Kohe selsamal pilgul pistis üks kaheaastane tirts täiest kõrist kisama, ju ei sümpatiseerinud onu talle mitte. Lapse ema üritas teda küll rahustada, kuid pisike sai sellest veel enam indu juurde, nii et vaene ema hakkas samuti rutakalt omale ja lapsele väljumiseks teed tegema.
Tekkis vaikus — mõnus hetk, keskendusin kirikuõpetaja kuulamisele. Ent siis helises tagareas istunud noormehel mobiil sellise natuke ropu helinaga, mille peale tema läheduses olnud proua kohe pahaselt porisema hakkas. Noormees ei teinud tädist aga väljagi ning lobises rõõmsalt telefoni, kui palju jooki ta ikka eile õhtul ära jõudis manustada.
Vahepeal pressisid ennast mu selja taha aga äsja juurde tulnud neljaliikmeline perekond, kelle pereisa seda va kangemat kraami pisut kurjasti oli tarvitanud. Nimelt tuikus ta mu kõrvale seisma jäädes päris kõvasti ning õhkas mulle viinahaisu otse näkku, kui oli üle õla taha vaadates midagi oma naisele sosistanud. Keerasin viisakalt pea kõrvale ning üritasin vaikselt ettepoole nihkuda, et siiski midagi ka jutlusest osa saada. See aga tundus üha võimatum, kuna seesama pereisa pidas ennast kirikuõpetajast palju targemaks ning otsustas ise väikestviisi jutlust pidama hakata. Küll ta kommenteeris oma naisele, kes tema tuttavatest kirikus on ja siis tuli talle järsku kange janu peale, mille peale ta hakkas taas ukse poole trügima, sest autos pidavat veel natuke märjukest alles olema. Kui mees oli uksest väljas, sain ka õnneks mõne sõna õpetajat kuulata, kuigi keskendumine sellele oli üpriski raske, sest inimesed ikka voorisid uksest, kes sisse, kes välja.
Mõne aja pärast hakkasid paar last käima ringi korjanduskorvikestega, mille peale läks päris saginaks — need, kes mõnda krooni loovutada ei raatsinud hakkasid meeleheitlikult ennast ukse poole pressima, et kirikust kiiremini välja saada. Ei lugenud seal enam viisakus ega kellegi varbad, kiirelt aga eesmärgi poole — ära sealt.
Püha tunne minus oli kuskile kadunud. Mitte, et ma oleksin seda pühadust kirikusse minnes saada lootnud, sest ega seda tunnet ei saa miski väline anda — ei kirik ega Jumal, sest see pühadus peaks paiknema iseenda südames, vaid võib-olla ma tahtsin seda tunnet hoopis teiste omasugustega jagada. Siis aga polnud mul enam midagi jagada, polnud endalgi…
