Kuidas Juku-Kalle Raid ajakirjandust teeb
19.29 No nii, ei saanudki Estoniasse "Armastust kolme apelsini vastu" vaatama, ehkki esikas ja nii... Vaja on teha hoopis üks lugu Sirje Kiiniga. Kiin on see värske doktor, kes kirjutas tellise mõõtu tapjabiograafia Marie Underist, mille peale ergastus isegi Evelyn Sepp, kes uskus, et Artur Adsoni isiklike päevikute tsiteerimine raamatus on liig mis liig. Vale. Vastupidi. Kiin oli eelmisel nädalal ka Tõnissoni instituudi klubis biograafiast rääkimas, õhtu oli väga lahe. Aga nüüd sõitis ta Ameerikasse tagasi, nii et loo peame me tegema kas skaibis või neti teel. Lappan raamatut ja mõtlen, mil moel seda üles ehitada, aga samas ootan KesKus'i toimetusse ka Ekspressi toimetajat Askurit. Ja tulnud on veel üks väärt lugu, Piret Õunapuu kirjutas Pakri rootslastest ja nende ajaloost. Täna on Pakri jutuks olnud ju vaid seoses tuumajaamaga, tahaks tiba tausta avada. Ühtlasi on rõõm teatada, et aimdus, justkui loeks kõik inimesed Delfit, vastab tõele. Kohe kui mainisin siin, et ei saa Kuku raadio peatoimetajat Janek Lutsu kätte, ilmus ta skaibis välja. Väga positiivne.
18.16 Jaan "Ökoriis" Riis jagab just informatsiooni, et vaja oleks sõita tema orgunnitud Looduse Omnibussiga pühapäev 31. jaanuaril jääretkele Ahja jõele taevaskodasid vaatama. "Lumerohkel talvel pakuvad loodusmonumendid metsade keskel erakordseid vaateid. Käime Suure ja Väikese Taevaskoja juures ning matkame Saesaare paisult mööda Ahja jõge ülesvoolu, et jõe pealt näha ka teisi uhkeid Devoni müüre", räägib Riis. Ei saa minna. Aga teie küll minge! Buss väljub Tartust Keskkonnahariduse Keskuse eest Kompanii 10 kell 12.00, tagasi Tartus kell 17. Sõidu hind täiskasvanutele (sh tudengitele ja pensionäridele) 100.- õpilastele 50.- krooni, lapsed, kes veel koolis ei käi, tasuta.
Mina pean pühapäeval kohtuma, nagu just selgus, KesKus'i raamatuklubi asjus. See on sihuke kord paari kuu jooksul koos Apollo raamatupoega läbi viidav asi, kus tutvustatakse mõnd uut kaantevahelist. Aga sõber Oleg samorodni, mees kes töötas Kambodžas N. Liidu suursaadikus ekretärina, sai just valmis raamatu Kambodža massimõrvari ja diktaatori Pol Pothi poliitikast. Teeme sellest KesKus'i pikema loo, aga ka raamatuklubi ürituse. Muuseas, Pol Pothi lemmiktoidund (üks neist) oli värskelt valmistatud kobra, Oleg just saatis retsepti. Ega keegi ei tea, kust ussi saada?
17.45 Nii. Ostsime teed meega ja leppisime Hardo Aasmäega kokku, et veebruarikuu KesKus'i mõttetu riik on Somaalia. Somaalia kandideeris siin mitme teise riigiga, aga lõpuks hääletasime kahekesi ikkagi selle kasuks. Põhjused on alljärgnevad: Somaaliast oleks äärepealt saanud Suur-Somaalia ja suur kooslus iseeenesest on juba mõttetu ja kipub lekkima. Suur-Somaaliat ei tulnud, aga nende lipul on siiamaani viisnurk, mille nurgad tähendasid Keenia-, Prantsuse-, Briti-, Itaalia-Somaaliat ja Ogadeni piirkondi. Tänaseks igatsevad kõik veel väiksemat Somaaliat. Prantsuse -Somaalia on Tšibuti, Briti oma kuulutanud end iseseisvaks, Ogadeni somaallasi nimetatakse etiooplasteks, Keenias ei mõtle keegi "suurriigiga ühineda" ja Itaalia-Somaalias mõeldakse, kas jätkatakse mereröövi või riigiga. Antud hetkel tundub mereröövlindus parem kui oma riiki pidada.
16.49 Nüüd siirdun raadiost klubisse Šahh, Pikal tänaval, Hella Hundi peal ja KesKus'i toimetuse all. Asi selles, et nõustusin osalema mingis TV-3 pokkerisaates, aga pole kordagi elus isegi neid kaarte kätte võtnud ja salvestus on homme. Lahe. Nüüd tuleb üks sõber ja vaatab, kas annab 25ndal tunnil midagi ära teha. Šahhis näen ka Hardo Aasmäed, pidi teine toimetusest läbi liipama. Kuna tal on KesKus'is lugudeseeria maailma mõttetutest riikidest, peame me selgeks tegema, milline riik esindab maailma mõttetust veebruarikuu KesKus'is. ma arvan, et see võiks olla Somaalia, millest kunagi taheti isegi Suur-Somaalia teha. Aga eks ma annan umbes tunni pärast teada.
15.32 Tsahkna ei võta ikka vastu. samuti ei võta vastu Kuku raadio peatoimetaja Janek Luts. Janek, ma tean, et sa loed Delfit, helista. Vahepeal olen vaadanud, mida võiks sisaldada järgmine KesKus. Sain kätte ühe loo etnoloog Aivar Jürgensonilt, kes uurib Lõuna-Ameerikas elavaid eestlasi. Aivar saatis laheda loo, või siis vestluse eesti Rio de Janeiro aukonsuliga. Aukonsul on tõeline kosmopoliit ning hinnatud moekunstnik, Brasiilia moefirma OSKLENI omanik. Ja mis on kõige lahedam, selle härrasmehe nimi on Oskar Metsavaht (ta räägib, et Brasiilias peetakse teda tihti juudiks). Metsavahi optikust vanaisa rändas Eestist välja 1925. Metsavahi isa, muuseas, nagu välja tuleb, oli Brasiilia esimene surfar.
Üldse paistavad esimesed Brasiilias välja ootamatute kohtade pealt. Või paistsid. Saja-aastane asustus on sünnitanud mitmeid huvitava elusaatusega inimesi. Näiteks Julius Tammerik, kes baptisti misjonärina tegutses mitukümmend aastat Brasiilia sisemaa ürgmetsade indiaanlaste juures, õpetas neile muuseas ka eestikeelseid laule. Või Johannes Limberg (naturaliseerumise järel Iuco Lindberg), Brasiilia teatrilukku hiilgava jälje jätnud mees, kes tegutses Rio de Janeiro Linnateatris esimese balletitantsijana. Või kontsertlaulja Jaan Mölder, kes oli Sao Paolo Linnateatri koori koosseisuline liige. Ja muidugi Lõuna-Ameerika tshempioniks (1933) tulnud poksija Ervin Klausner, kellest hiljem, 1950ndatel aastatel sai Brasiilia presidendi Getulio Vargase ihuarst.
See lugu ilmub küll veebruari KesKus’is saadan ta keeletoimetajale ja küljendajale kohe ära.
14.35 Olukorrast rahvusringhäälingu kolmanda korruse koridoris. Olukord on haige. Läbivaatusruum näeb välja, nagu oleks tegemist tükikesega lagunenud muuseumist, mida kasutati viimati 70ndate aastate lõpul. Või on see neljas korrus? Huvitav, ma pole kunagi tähele pannud, telemajja sisenedes vajuvad silmad ilmselt kohe kinni ja autopiloot tuleb peale. Kabiinides näeb kõik jõle välja, selle est on keegi maitselage värd pintseldanud koridori seinad veripunaseks.
Montaažiruumides seevastu on kõik korras ja normaalne. Samuti puhvetis, kuhu iga päev täpselt kell 12 või 5 minutit hiljem tuleb korraga 60 inimest. Kust nad tulevad? Kes nad on? Miks nad korraga käivad? Meil on teooria, et telemaja keldrites elavad siiamaani sinise kitliga mehed, kes on sinna koos majaga ehitatud, kellest keegi ei tea mida nad teevad, aga kes õhtusel ajal lipsavad su eest läbi, latt õlal. Need mehed kaovad alles siis, kui see maja lammutada. Vaatasin läbi Kumu direktrissi Sirje Helmega tehtud lõigu Eesti popkunsti ajaloost. Päris naljakas tuli. Nüüd helistan Tsahknale, sest Laar ei võta vastu. Kus on Laari artikkel. Tsahkna, kui sa seda siin loed, mine otsi kohe Mart üles ja küsi, kus on ta artikkel! Ärgu pidurdagu siin.
13.00 Volkovi raamat on täitsa olemas, Prokofjev on ka sees.
Apollo raamatumaja puhvetis on vaba tool, istun ja vaatan lähemalt.
Midagi uut teada ei saa. Küll aga meenutab Volkov mulle, kui
piiterlikult kurvameelne ja tume ta kirjutamisstiil on. Vaja lõigata
kokku intervjuu Bertmaniga. Muuseas, tegime selle nii: režissöör Ülle
leidis kusagilt lava tagant ratastega puu. Nii me siis Dmitriga
räägimegi, kütame puuga mööda lava ringi, kaameramees jookseb eest ära,
meie räägime miks ooperi autor Prokofjev oli nii loll ja naasis 1936.
aastal pagendusest stalinlikule Venemaale. Mida arvab härra lavastaja
sellest, et tegelikult tellis ooperi “Armastus kolme apelsini vastu”
heliloojalt hoopistükkis Chicago ooperiühing ja juba 1918? Miks oli
esmaettekanne Venes alles 1926? Kui palju on vene toonase teatri
suurkuju Meierholdi tõlgitud ooperist üldse võimalik veel veneliku
sürrealismi seest Gozzit leida? Jne.
12.00 Saatel on peale minu teine toimetaja veel, Paanikarikas
Ema, kes lõikab ilmselt paegu Skulskaja lõiku kokku. Mina siirdun
kuhugi ramatupoodi ja vaatan, kas kusagil vedeleb veel Solomon Volkovi
“Peterburi kultuuri lugu”, umbes 5 aastat tagasi ilmunud raamat, kelle
keegi on mu riiulist ära virutanud. Miks mul seda vaja läheb? Aga
seepärast, et Batarejas astub üles säherdune vene tänane
kultuslavastaja nagu Dmitri Bertman. Tegin eile Bertmaniga Estonias,
kus on täna tema “Armastus olme apelsini vastu” esikas, intervjuu. Kolm
apelsini on kirjutatud itaallase Gozzi poolt 1761, itaalia komöödia.
Nüganen lavastas selle kunagi Ugalas, sinna oli võimatu pileteid saada,
Bertman aga võttis Prokofjevi ooperiks väänatud “Kolm apelsini” ja tõi
lavale siin. Vaja vaadata, mida kirjutab Volkov Prokofjevist. Volkov on
muusik, küll ta kirjutab.
10.00. Tavaliselt ma nii vara üles ei ärka, aga et järgmisel nädalal läheb trükki ajalehe KesKus veebruarinumber, pole midagi parata. Muuseas, ahjuküttega korter küll, aga hommikul ikka veel soe, keegi on vist kütnud. Neljapäevaga on lisaks lehe deedlainile veel üks jama, nimelt toimub sel päeval ETV-s saate montaaž. Saade on eetris neljapäeva õhtuti kell 20.00 ETV 2-s, saate nimi on Batareja ning see on oma olemuselt eesti-vene kultuurisaade, kakskeelne. Kordused on ka ETV-s. Teen seda koos Jelena Skulskajaga, Jelena sai kutsutud kui vanem kultuurispetsialist, temal õnnestus koos töötada juba Sergei Dovlatoviga, 70ndate aastate Tallinnas.
