Rohud siiski üht-teist maksavad ja mürgiste rohtude neutraliseerimiseks peab ka piisavalt sööma, et organism vastu peaks.

Kokkuhoidva perekonnana saame rahadega ilusti hakkama. Oma armastavat isa, kes alati on minu jaoks olemas olnud, ma peavarjuta muidugi ei jäta. Kuid kuidas saavad hakkama kõik ülejäänud invaliidsuspensionärid, kel lapsi või muid omakseid ei ole?

Mu isal oli lastetu sõber, kes hukkus paar aastat tagasi salapärastel asjaoludel. Ta elas oma pensionärist emaga ja tegelikult on raske öelda, kuidas nad rahadega toime tulid, sest tundus, et nad on aeg-ajalt siiski rahahädas.

Võibolla on üldse kohatu küsida, kuidas saavad hakkama invaliidsuspensionärid, sest isegi tervetel inimestel on raske toime tulla. Palgad on väiksed, kulud suured.

Ent veidi üle 100 eurose sissetulekuga on üsna võimatu hakkama saada. Kuidas need inimesed elavad? Teevad ikka tööd haiguse kiuste?

Ühtpidi tundub selline elu lihtne: tööl käima ei pea, tee, mida tahad, maga, kaua tahad. Kuid teisalt, mis elu see on? Ei ole ambitsioone, ei ole eesmärke, ei ole õieti tervist. Ja tegelikult ei ole ka raha. Ei ela ega sure.

Invaliidsuspension on mõneti siiski lahendus, kuid vaid osaline lahendus. Nagu ka vanaduspension. Ega sellegagi õieti ära ei ela, isegi korralikku vanadekodu ei saa selle eest endale võimaldada.

On õige, et lapsed aitaksid oma vanemaid, kuid sageli on lapsed isegi rahahädas, tulevad isegi vaevu toime. Mis nendest inimestest siis saab, kelle sissetulek ei võimalda äraelamist? Kuidas nad siiani on hakkama saanud või kas nad üldse ongi saanud?

Jagage oma kogemusi, millest te elate!