Kuidas hakata optimistiks?
Anekdoot optimistist ja pessimistist kirjeldab olukorda, kus pessimist ohkab nurgas: „Enam halvemaks minna ei saa…” Optimist püüab lohutada: „Saab, oi kuidas saab!” Või nagu Oscar Wilde on kirjutanud: „Optimismi alus on puhas kabuhirm.”
Ajaleheveerud on selles mõttes täis parandamatuid optimiste. Kui paljusid peale suhtekorraldajate ja pressiesindajate paneb sulge haarama tõdemus, et midagi on hästi? Ja miks rääkida vaid ajakirjandusest — isegi kohvilaua taga tüürib vestlus suurema tõenäosusega kriitika suunas. Tegu on justkui inimsuhtluse loodusseadusega: ka väike mure on suurem kui keskmine rõõm ning pälvib seetõttu enam tähelepanu. Muidugi on erandeid, nagu massiivseks kasvatatud müüt Eesti suurest IT-tiigrist, millest alles nüüd on hakatud ääri-veeri lahti murdma.
Haridusest rääkides tähendab negatiivsuse suhteline massiivsus seda, et olemasoleva asemel keskendutakse puuduvale. Rikkuste tõdemise ja väljatoomise asemel surkimist meie vaesuses. Kusjuures tuleb tunnistada, et enamasti põhjusega — lasteaednike palkadele, tõmbekeskuste mõjul surevatele maakoolidele jpm säärasele lihtsalt peab tähelepanu pöörama, et diskussiooni elus hoida. Siiski saavad otsese või kaudse ebaausalt üldistava kriitika osaliseks pahatihti hoopis need, kes seda sugugi ei vääri.
Just negatiivne näib tähtis
Isegi keel tundub andvat kiiduväärset kirjeldades vähem võimalusi enda väljendamiseks kui kriitikat tehes. Kiidusõnad näivad lääged ja jõuetud ning eestlase suust ongi kiitust raske välja pigistada. Siinne mentaliteet, et kui pole halvasti, on hästi, on viljakas pinnas kultuuridevahelisele vääritimõistmisele.
Mark Twain kirjutas 19. sajandi lõpus, et inimene, kes enne 48. eluaastat on pessimist, teab liiga palju (ja liiga vähe, kui on pärast seda vanust veel optimist).
Kas pessimismi leviku võib liigitada tänapäeva haridussüsteemi (kahtlase väärtusega) töövõitude hulka? Sellise tõlgenduse ümberlükkamiseks piisab 1930. aastate ajalehtede kättevõtmisest. Vähemalt vaikivale ajastule eelnevad Õpetajate Lehed on paksult täis kõikide kriitikat kõikide aadressil.
Väga võimalik, et kogu see teemapüstitus on kaldu — tööl, puhkehetkel ja ajakirjanduses käsitletavad teemad ei peakski ehk jagunema positiivseks ja negatiivseks, vaid tähtsaks ja tähtsusetuks, päevakajaliseks ning päevakajatuks. Kuid mida teha siis, kui päevakajaline ja tähtis ongi negatiivne? Või pigem vastupidi — negatiivne on juba eelduslikult tähtis ja päevakajaline (see ei kehti vaid ajakirjanduses) ning positiivsed teemad peavad oma elujõudu ja õigsust tõestama hakkama.
See on ebaaus võistlus, sest uudis selle kohta, kuidas Estonia kontserdisaalist kadus minutiks elekter (triviaalne, vähetähtis, kuid siiski „uudis”), on ligitõmbavam ja kergemini käsitletav kui info noore Eesti pianisti võidust. Kui paljud väljaspool kitsast erialaringi teavad, et Eesti pianist Daniil Gretšnev sai paar nädalat tagasi Hispaanias suurel konkursil esimese preemia ja kuldmedali? Seda kajastati ajalehtede (loe: ühe ajalehe!) veergudel praktiliselt olematul pinnal.
Pingutada tähelepanu
Sama on haridusteemadega. Oletades hetkeks, et koolide pingeread on hea ja informatiivne teave, kujutlegem, et Tallinna reaalkool kukub edetabelis kolmkümmend kohta ning teda asendab matemaatika riigieksami liidripositsioonil Kapa-Kohila kool. Kumb on parem jututeema või artiklimaterjal, kas reaalkooli kukkumine või „see teine”? Siiski mitte „see teine”.
Nüüd põhiküsimus: kuidas jõuda optimistlikust pessimismist („asjad on halvasti, lähevad veel halvemini”) pessimistliku optimismini („midagi on juba hästi, läheb paremaks ja see väärib isegi tähelepanu”)? Tuleb pingutada oma mõistust, treenida neid väikseid halle ajurakke, mis tavatingimustes kipuvad andma klikke pigem „peksvale pedagoogile”.
On see võimalik? Võib-olla. On see lihtne? Kindlasti mitte.
