Kuidas elatakse maal tegelikult?
Tihti pole vaidlustes kummalgi osapoolel õigus ja tõde on kuskil vahepeal. Nii on ka maaelu õuduste ja rõõmudega – kõik oleneb vaatajast. Relvastatud diktofoni ja fotoaparaadiga, asusime maaelu eripärasid uurima rohkem või vähem linna lähedal maal, alustades Padiselt.
Padise poe juures tabasime väikeettevõtja Heidi, kelle hinnangul pole maaelul väga vigagi, ainult et bussiliiklus on kehvavõitu. Koos perega kasvatavad nad kokku umbes 300 hektari peal heina, mida müüakse hobuse, kitse- ja lambakasvatajatele. Hoolimata majanduskriisist, tullakse toime – „Kui ei osta tühja-tähja kokku, kui pereelu on korras ja töötahe olemas, siis elab ära küll!“
Siiski on Heidi sõnul inimesed oma muredega üksi jäetud - perearsti juurde küll saab, aga eriarstile pääsemiseks on pikad järjekorrad. Lisaks on kõik asutused viidud linna, aga bussi- ja rongiliiklus on kehv: „Inimesed kurdavad, et kuidas ma saan, kes mind viib? Aga kui auto on olemas, siis pole probleemi, pealegi saab häda korral naabritega ikka kaubale.“
Kuigi üritusi Padise ümbruskonnas toimub, on inimesed Heidi sõnul jäänud väga laisaks – tulevad kohale ennekõike ikka nende pereliikmed, kes ise midagi teevad - kes tantsib, laulab või mängib orkestris. Aga kui veel paar aastat tagasi tuli rahvas ürituste puhul ikka kodust välja, siis nüüd on kõik end justkui oma koopasse tõmmanud.
„Aga lõppeks on see su oma teha, kas sa ainult virised ja vingud,“ ütleb Heidi. „Igasuguseid aegu on üle elatud ja kui oled harjunud tööd tegema ja oskad ning tervist ka on... Kui sa ei viitsi ja ei taha, vaid istud seal kodus teleka ees - suvel mul ei tule meeldegi, et televiisor olemas on, saaks aga ainult toast välja!“
Kuna tegu on tööpäevaga, liigub inimesi Padise vahel vähe. Siiski märkame lumelabidaga varustatud proua Hildet, kes hoiab vabatahtlikuna korras Padise kloostrit - lükkab lund ja koristab noorukitest maha jäänud pudelid. Kuna turiste käib kloostris palju, siis peab kodukoha mainet ju hoidma.
Padiselt suundume edasi Harju-Madise kiriku poole. Teel sinna võtame peale poekottidega koormatud Laine, kes peab juba pensionipõlve. Tema sõnul võib maal elada küll ja häda pole midagi, kui see va bussiliiklus oleks natukenegi parem.
„Tööpäeviti käivad bussid ainult vara hommikul ja kell neli päeval. Ma ei saa ju praktiliselt üldse lapselastel külas käia, sest nad on päeval koolis. Kuna juba teist aastat nädalavahetusel busse ei käi, ei saa laupäeval-pühapäeval liikuma,“ kurdab Laine. Kui arstiabi kõrvale jätta, jääb ta maal elamisega enamvähem rahule: „Eelmine perearst, kes siin oli, oli narkomaan, aga praegu käin ma hoopis Keilas arsti juures.“ Lõpetuseks leiab Laine, et elus hakkama saamine on ikka inimeses endas kinni.
Laine koduküla teeotsa maha pandud, jätkame sõitu Harju-Madise kiriku poole. Veidi maad kirikust eemal märkame surnuaeda, kus surnuaiavaht Vera parasjagu oma invaliidist poega ja hauakaevajat juhendab – haud on valmis kaevatud ja peatselt on oodata matuseid.
Ka Vera sõnul on bussiliiklusega kehvasti, sest ainsad bussid, millega surnuaeda saab, käivad hommikul kell 7:15 ja õhtul veidi enne viite. „Kui tahad siia surnuaeda tulla, siis pead kell 7 hommikul tulema! Kell 9 oleks mõistlik, aga kell 7 hommikul!?!“
Vera mees on juba kolm aastat töötu ja peret peab ta üleval surnuaiavahi palga ning enda ja invaliidist poja pensionitega. „Jeeli-jeeli saame hakkama, aga eks teised lapsed ka aitavad vahel, kui tarvis. Praegu kõik asjad lähevad kallimaks – võiks ikka natuke palka ja pensioni juurde panna. See 13 eurot, mis juurde tuleb, käid korra poes ja ongi kõik! Aga mis sest virisemisest ikka kasu on?“
Harju-Madiselt Rummu poole sõites märkame teeveerel kärtspunastes dressipükstes Vellot. Tema sõnul saaks kaks pensionäri oma pensionidega ikka ääri-veeri hakkama, aga kuna lapsi peab ka aitama, siis kipub väheks jääma. „Kuus aastat tagasi jäin siinsamas Rummus õhtul tööl olles magama. Hommikuks olid jalad ära külmand. Nüüd teen vaikselt ehitustööd ja muud nipet-näpet. Kui vald saab raha ja kohalik spordihoone taas tööle hakkab, siis saan sinna tagasi öövahiks.“
Vene ajal istus ta korduvalt varguste eest kinni – ikka nii, et 2-3 aastat vangis ja siis jälle paar aastat väljas: „Nüüd olen juba 12 aastat vaba mees olnud!“ „Elan siin samas Murru vangla külje all. Siin on ju vaesus, üle kõige. Üle kõige on vaesus... Aga kes tahab tööd teha ja eluga hakkama saada, eks see saab ka.“
Järgmisena soovisime tabada tõelist maapoodi - üks selline olla kuuldavasti Laitses. Sinna suundudes võtame peale tee ääres hääletava Joosepi, kes õpib Tallinna Ehituskoolis. Ja jälle - ei muud muret, kui et kuidagi ei saa õigeks ajaks linna. Rongid käivad küll iga tunni järel, aga kodust peatusesse on viis kilomeetrit jala kõmpimist. Õnneks bussid - mis käivad harva - sõidavad kodu eest läbi.
Enne Tallinnasse tagasi sõitmist põikame läbi Ruila põhikoolist. Kooli raamatukoguhoidja kolis Ruilasse üheksa aastat tagasi ja on maal elamisega rahul: „Elasime enne Lasnamäel, Pae tänaval, see oli see aeg, kui seal lõhkesid pommid. Ümber maja olid süstlad ja koera väljaheited, siin seda ei ole – lapse võib rahulikult välja lasta ja ei pea murega ootama, millal ta tagasi tuleb. Õpilased jätavad oma rattadki kooli juurde, lukku ei pea panema. Mõni on isegi koolikoti bussipeatusesse jätnud, Tallinnas kahtlustataks ilmselt, et kotis on pomm.“
Linna lähedal maal elamisega tal probleeme ei ole – arstiabi saab Keilast, teatrit tehakse Kernus, bussid viivad lapsi lasteaeda... Kui on tahtmist seltsielu elada, siis Tallinna piir on ju 22 kilomeetri kaugusel, mis suvel võtab aega kümmekond minutit. Muide, Koplisse tööle sõidab tipptunni ajal nii Lasnamäelt kui ka Ruilast 45 minutit.
Kokkuvõtteks võib öelda, et hoolimata eluraskustest, haigustest või vangla-aastaist, ühendab kõiki neid inimesi veendumus, et iga naine või mees on oma saatuse - ja vähemal või rohkemal määral ka õnne - sepp. Samuti tundub, et autojuhiload ja auto on linnast väljas elades lausa kohustuslikud, kuid see kindlasti ei tohiks nii olla. Teisest küljest on see osalt ka paratamatu, et inimene, kes tahab elada looduskaunis kohas, eemal linnakärast ja mõningal juhul ka süstaldest ning pommidest, peab poe või arstini jõudmiseks aega varuma.
Kellel on aga õigus? Kas Katrin Buchananil, kes kirjutas hiljuti, et "Hambutuid ja vaeseid Eesti külainimesi vaadates hakkab mul aga oma riigist hale. Kui Suurbritannias tuleb suur osa rahva jõukusest just maapiirkondadest, siis kust tuleb eestlase jõukus? Ainult kinnisvarast ja pangandusest..."? Või on õigus Kristiina Ojulandil: "Mis puudutab võrdlusi elust maapiirkondades Eestis ja Suurbritannias, siis siinkohal võin öelda, et ka Eestis elab talunik, maaomanik või ettevõtja hästi. (...) Väita, et Eestis elavad maal enamjaolt ainult vaesed, on ülimalt naiivne, et mitte öelda süüdimatu."?
Tegelikult on neil mõlemal õigus. Lihtsalt oleneb, millise mätta otsast vaadata...
