Kuidas bussis istuma saamisega ikkagi on?

Ühistranspordis näib olevat loodamas uut trendi - selja- ja spordikotid, mis vajavad istekohta! Spordikotid ei diskrimineeri vanuse ega soo alusel, sest mitte keegi ei saa istuda.

Õhtusel ajal linnast välja sõites märkab järgnevat olukorda pidevalt - nooruk istub üle kahe istme, seljakott blokeerib ükskõik, kelle jaoks istekohta, mis idee poolest on istumiseks vaba, sest üks inimene peaks võrduma ühe istekohaga.

Lapsena õpetati, et vanematele inimestele tuleb bussis istet pakkuda. Ei selgitatud otseselt miks, aga nii on see komme külge jäänud. Näib, et osad on selle õpetuse osaks saanud, teised mitte. Tuleb tunnistada, et peaaegu eranditult igal õhtul mõne teismelisega on väsitav "vestelda" teemal, et ma sooviks vabale kohale istuda, sest tema spordikott tõepoolest ei pea seda tegema. Selliste puhul võib vanemale inimesele iste pakkumisest ainult und näha, kui inimene pole nõus ka täiesti vaba kohta loovutama, sest vastasel juhul oleks ülbe laiutamine võimatu. 

Sellised konfliktid on täielikult ebavajalikud, kui kõik mängiksid samade väljakujunenud reeglite järgi. Või mine tea, äkki on teismelisele selline vaidlemine ja vasturääkimine vajalik arenemisprotsess? Ei oska selles osas kommenteerida, kuid tunni pikkust bussisõitu kellegi "väsinud spordikoti" nimel ma püsti ei kavatse sõita.

Imelik on see, et ka bussijuhi märkuste peale ei tee noorukid reageerima - seda eriti kui reisijaks, kes parasjagu teismelisega koha pärast vaidlema on sunnitud, on vanem inimene. Tundub, et tegemist on mingi "noorte pullide" võidujooksuga, kes suudab ebaviisakamalt, demonstratiivsemalt ja ülbemalt käituda. Milleks see vajalik on?