Kui soorollid pole ette kirjutatud
„Te ostate beebipoisile roosa lamamistooli,” ahastas lastekaupade poe müüja. „Kas teil mees ka teab?” hoiatas ta seejärel. Minu väited, et neljakuusel imikul on täiesti ükskõik, mis värvi toolis ta siputab, peaasi et oleks värviline ja mõnus, teda ei veennud. „Pärast tuleb veel homo,” oigas müüja.
Kummalisel kombel reageerivad sovetlikest režiimidest tulnud inimesed lugudele sooneutraalsetest lasteaedadest sama valuliselt, nagu prooviks keegi neid kastreerida. Nagu oleks sooline eripära just hiljaaegu kätte võidetud vabadus, mille eest tuleb barrikaadidele tormata.
Õpitud abitus ja roosa värv
Lõpuks ometi laseb kapitalism meil oma soorolli karika põhjani juua ja juurdegi küsida. Kapitalism on ju alati võimalus valida nii roosa printsessi kui ka ägeda autoga kindapaari, saabaste, raamatu, tordi jms vahel. Ehkki on segane, miks peaksid kindad, saapad, raamat või tort kandma kas roosat või helesinist ehk õiget või vale sõnumit.
Mina ei taha, et mu lapsed peaksid pooli valima ning sugudevahelises maailmasõjas osalema. Ei ole õigeid ega valesid värve, on erinevad suhtumised.
Sooritasin lapse tulevase seksuaalse identiteediga riskides sisseostu, soetades tooli, milles poissimik sai mängida liblikate ja lilledega. Kindlasti leidub kusagil ka surnupealuumustri ja superkangelastega „poisilik” beebitool, kus on ka autorool, aga minust jääbki see ostmata.
Ükskõik kui soopime lapsevanem lapsele värve ja mänge valides ka poleks, kord koidab päev, mil laps tuleb lastekollektiivist koju ja ütleb, et „äh, roosa on plikade värv ja nõme” või et „punast jopet ma enam selga ei pane” või et „ükski mees balletti ei vaata”.
Kindlasti on Rootsi sooneutraalne lasteaed äärmus, aga Eestis ollakse rollikäitumises liiga jäigad, mis on ülimalt piirav. Ma ei kujuta ette, et Eestis leiduks lasteaed, kus poiss saab beebinukul rahumeeli mähkmeid vahetada või end tundideks mängukööki unustada, ilma et keegi kraaksataks: „See pole poiste mäng.” Aga isad ju teevad kodus süüa ja vahetavad mähkmeid? Aga ema ju sõidab autoga?
Kummaline, et ka 21. sajandil, kui enamik töid tähendab üldse mitte füüsilist jõudu nõudvat ja üsna sooneutraalset arvutite taga istumist, ent häid sotsiaalseid oskusi ja tehnilist taipu, treenitakse poistes sünnist peale ikka võitlusindu, agressiivsust, füüsilist vastupidavust, tehnilisi ja matemaatilisi oskusi, ning tüdrukutes sotsiaalseid ja verbaalseid oskusi, kauneid kunste, ilus olemist, nõrkust, allaheitlikkust ja hoolivust.
Alaarenenud agressiivne hõim
Kord sattusin feministide seminarile, kus ootas ettekandmist maailma muutev uurimus koos videolõikudega. Kahjuks ei osanud esitleja ühendada videomakki teleriga ning nõudis abitult: „Kutsuge mõni mees.”
Ka šikk administraatoripreili ei saanud hakkama, aga tunkedes torusid parandav, ilmselt põhiharidusega mees sai juhtme õigesse auku. Sel kohal oleks muidugi võinud feministliku konverentsi lõppenuks lugeda, sest mis võrdsusest me siin räägime?
Kui ühiskonnas on haritud mehe rollimudel nõrk, siis on paratamatu, et poistesse suhtutakse kohati nagu alaarenenud suguharusse, kes on natuke ohtlikud ja mõistetamatud, agressiivsed ja vägivaldsed.
Esiteks jäävad poisid kuuldavasti sotsiaalsetes oskustes tüdrukutest igal sammul maha. Teiseks on nendega alailma probleeme, nad ei allu reeglitele ning „nendega on muidu raske”. Poiss-olemise stereotüüpi näibki kuuluvat see, et temaga on pahandusi. Kuidas aga saaksid sellelt pinnalt kasvada haritud ja tasakaalukad isendid?
Ma ei usu, et tänapäeval on haridusasutusi vaja selleks, et seal infot saada. Info ründab nagunii uksest ja aknast. Pigem on küsimus, kuidas õppida selles ellu jääma. Kuidas õppida suhtlema, empaatiavõimet ning kollektiivis end väljendama ja ellu jääma.
Kui mul on lapsevanemana valida, kas sinikad ja muhud või verbaalne võitlus, eelistan ma lapse puhul kindlasti viimast. Ja mulle ei meeldi õigustus, et „poisid peavadki oma muhud kätte saama” või et „need ju ongi poisid”. Ja kes mõtles välja selle, et neil on kehvemad sotsiaalsed oskused?
Artikkel on ilmunud Õpetajate Lehes
