Kui sa ei kingi midagi vastu ootamata, siis parem ära kingi üldse!
Minu kõige toredam jõulukink oli odav pisike karp magnetmänguasju ja paar ema kootud villaseid sokke, mille mu pere kinkis mulle, kui olin juba keskkooliealine noor neiu. Miks see kingitus mind nii rõõmsaks tegi, kuigi hind oli sel kingitusel tilluke? Eks ikka sellepärast, et oli näha, et keegi oli näinud vaeva ja valinud kingituse, mis sobis minu iseloomuga - asja mis tegi mind tõsiselt rõõmsaks ja see peakski olema ühe kingituse eesmärk. See, palju kingitus maksis, polnud sugugi oluline - see oli kingitus, mis oli tehtud just mulle.
Teist kohta hoiavad muide täpselt minu stiilis mõnusad isekootud sõrmkindad, mis ema mulle paar jõulu varem kinkis.
Ilma erilise rõõmuta said vastu võetud ka kõik kallid nukud, mis mulle kingiti. Kinkija, kes mind tundis, pidi ju ometi teadma, et see kingitus pole mulle isklikult huvitav, vaid lihtsalt miski, mida on kombeks tütarlapsele kinkida, et asjaga ühele poole saada. Kalli nuku asemel oleks ma tundnud oluliselt suuremat rõõmu kasvõi vanast riiulisse seisma jäänud juturaamatust, pakist viltpliiatsitest, kommikarbist või kasutatud legosid täis kotist.
Lapsele kingitust valides, kui ma last ennast ka nii hästi ei tunne, proovin tema vanemaga läbi arutada, mis lapsele hetkel huvi pakub - kui laps ka huvitub kallitest nukkudest, siis pisike aksessuaar selle nukusarja juurde, eriti kui vanemad ise on lapsele nuku ostnud, on parem kui eimidagiütlev asi, mis last ei rõõmusta.
Kõige kurvem olin ma aga jõulukingi üle, mille sain, kui olin umbes kümnene. See oli tolle aja kohta üsna kallis kassetipleier. Miks see mu nii kurvaks tegi? Sest kingituse tegija õega kahasse, õe abikaasa, oli erinevate kaudsete vihete ja lubadustega pool aastat minult selle saamise nimel erinevaid teeneid välja luninud, jalgade mudimisest autopesuni ning asja kordades paremaks rääkinud kui tegelik kingitus olema osutus.
Tulemuseks oli sügavalt pettunud ning end ärakasutatuna tundev laps. Täiskasvanuna võib ju aru saada, et majanduslikult polnud tol hetkel võimalik kõike lubatut täita, aga kingituse nimel väljapressimine ei ole siiski minu arusaamise järgi aktsepteeritav.
See on küll pisut ekstreemne näide, kuid siit põhineb ka üks minu printsiipidest, mille järgi peale seda elanud olen: kui sa ei kingi mulle midagi tõeliselt kingitusena, ilma midagi vastu ootamata, siis ära kingi parem midagi - tule või kahe palja käega, mul on sind ikka hea meel näha. Kingitus, mis ei ole päriselt kingitus, ei rõõmusta kedagi.
Lihtsam on ju arvestada kinki valides hinda, mitte väärtust kingi saajale, sest viimane eedab saaja soovidesse süvenemist, kuid selleks pole sageli ei aega ega võimalust. Kui pikalt süveneda ei jõua, võiks kink olla pigem pisike ja lihtne - kinkekaart või raha on küll head, et natuke hinnalisust kergitada, aga mingi personaalne väike asjake seal juures, mis näitab, et mõtlesid päriselt ka saajale, on tegelikult ju väga oluline. Ilma selleta pole kingi tegemisel üldse mõtet.
Jõulukink ei saa ju olla kaubandus ja kingi hinnalisuse kaudu oma hoolimise esitamine tundub vähemalt minu jaoks äärmiselt kummalisena. Ka suutäis naeru just saaja huumorimeelele sobiva pilakingituse üle on rohkem väärt kui külm konveier-kingitus, isegi kui see on hirmkallis.
