Kui riik tellib lõpetajaid, siis ta ka saab lõpetajaid

 (2)
Kui riik tellib lõpetajaid, siis ta ka saab lõpetajaid
Scanpix

Nõudlikkus on ülikoolile kahjulik, sest nõudlikelt võetakse raha vähemaks. Nii tõdeb enamik õppejõude oma vastuses Õpetajate Lehe küsimusele ülikoolihariduse madalale lastud lati kohta.

INDREK ZOLK, TÜ matemaatilise analüüsi lektor

„Kogemuslikul” pinnal olen nõus, et õppimisele kulutab keskmine tudeng liiga vähe aega. Üldskeem on lihtne. Ülikoolid võiksid ju olla nõudlikumad, aga tulemusena kahaneks lõpetanute arv. Kuna ülikoolid saavad raha iga lõpetanu pealt, kahaneks järsult ülikoolidele eraldatav haridusraha. Järelikult oleks ülikool sunnitud personali koondama, mis tähendaks õpetamisvõimekuse olulist langust. Ent õpetamine on ülikoolide üks põhitegevusi ja seega ei saa nad organisatsioonidena endale niisugust tulemust lubada.

Niisiis (veidi liialdades) – kui riik tellib lõpetajaid, siis ta ka saab lõpetajaid, olgu nad õppimisele kulutanud nii vähe aega kui tahes ning olgu nende teadmised ja oskused millised iganes. Ja sellises süsteemis kvaliteedi üle nurisemine mitte ei paranda seda, vaid ohustab ülikoolide majanduslikku jätkusuutlikkust. Lühemalt öeldes: nõudlikkus on sellises süsteemis kahjulik nähtus, nõudlikelt võetakse raha vähemaks.

See on õpetamise nähtav pool. Aspekte on muidugi teisigi: majanduslik kindlustatus, ühiskonna hoiakud (kui vaene tohib tudeng olla või näida, et veel „inimeseks peetaks”) jms.

ÜLLE MADISE, TÜ riigiõiguse professor

Arvan, et töötahtelised selgete eesmärkidega üliõpilased õpivad kõikjal palju, kindlasti rohkem, kui nõutakse. Küllap on õppimise maht ja innukus ülikooliti, erialati ja inimeseti erinev. Murelikuks teeb, et õigusteaduses ja laiemalt ühiskonnateadustes üldse mõõdetakse professorite jt õppejõudude edukust peamiselt välispublikatsioonide alusel. Eesti juristile vajalike teadmiste ja oskuste õpetamiseks ning üliõpilaste kaasamiseks Eestis oluliste probleemide lahendamisesse, kas või riigikohtu otsuste ja seaduste kriitilisse analüüsi, ei ole aega ega energiat.

Kui üliõpilane ei tunne seost tegeliku eluga, teda ei innustata püüdlema võimalikult avara akadeemilise teadmise ja samas ka praktiliste oskuste poole, siis on ta koolis rohkem kõrgharidust tõendava paberi kui targemaks saamise pärast. Massiülikool ja surve viletsaid eksamitöid positiivselt hinnata, on kahetsusväärsed nähtused. Aga kahjuks jällegi Euroopas üldlevinud.

Muidugi võiks Eesti taastada ülikoolide sisseastumiseksamid. Kui üliõpilased on tugevamad, saab ka õpetuse taset kergitada. Ühtlasi kasvaks sel juhul tõenäoliselt õppimisele kulutatav aeg. Osal võimekatest üliõpilastest segab ülikooli kiiret lõpetamist ja õpinguisse süvenemist ka majanduslik olukord. Võib-olla oleks kasuks, kui väga heade õpitulemustega üliõpilastele oleks ette nähtud rohkem auhindu, stipendiume ja toetusi. Mitte ainult riigilt ja kohalikult omavalitsuselt, vaid ka tulevastelt tööandjatelt.

REIN RAUD, TLÜ Lähis-Ida ja Aasia kultuuriloo professor

Probleem peitub selles, et Eestis on haridus allutatud kapitalismi loogikale ja muudetud teenuseks, mille osutamise efektiivsust mõõdetakse esmajoones kulude, sh nii aja- kui ka rahakulu järgi. Riigi tasandil on näiteks juba ammu kehtestatud ülikoolide tulemuslikkuse üheks mõõdupuuks nominaalajaga lõpetanute arv, st nende arv, kes suudavad diplomiks vajaliku (ma ei ütle, et vajalikud teadmised) omandada kõige kiiremini. On iseenesestmõistetav, et inimesed hakkavad mingi aja jooksul käituma nendena, kellena neid koheldakse: õppejõud muutuvad teenindajateks ja üliõpilased klientideks. Kõik ülejäänu on siit kergesti tuletatav. Rõõmu tuleb tunda selle üle, et nii õppejõudude kui ka üliõpilaste hulgas leidub ikkagi piisaval hulgal erandeid, kes seda loogikat omaks ei võta ja tänu kellele haridussüsteem ikka veel püsti püsib.

TIIT HENNOSTE, TÜ õppejõud ja meediaekspert

Suur osa üliõpilasi ei ole harjunud läbi kogu semestri töötama. Aga just nii töötatakse muu maailma heades ülikoolides. Väga raske on korraldada õppetööd nii, et üliõpilased peavad tegema nt igaks nädalaks mingi koduse töö, mida koos arutatakse ja mille põhjal pannakse välja eksamihinne. Minu kogemusel jätab osa üliõpilasi kodused tööd tegemata, osa teeb n-ö üle jala ja ainult väike osa teeb korralikult. Mingit asjalikku seminari nii pidada ei saa.

Miks nad korralikult ei tööta? Siin on ilmselt palju ja individuaalseid põhjusi. Mõni käib tööl, teine lihtsalt ei viitsi (kuigi ta seda muidugi kunagi ei tunnista).

Kuidas asja muuta? Teha üha enam kursusi, millest ei saa läbi lihtsalt eksamihindega, vaid tuleb kogu semester pidevalt töötada.

Kas see on praeguses Eesti ülikoolis võimalik? Minu arvates mitte, sest see eeldaks palju suuremat õppejõudude hulka sama üliõpilaste arvu juures.

Veel vastuseid loe Õpetajate Lehest