Maailma üks populaarsemaid heategevusaktsioone on ilmselt nälgivate Aafrika laste abistamine. Loomulikult ei ole need vaesed lapsed milleski süüdi, loomulikult on mul neist kahju. Ainult et see tundub kuidagi liiga lihtne - annan raha, süda rahul ja kogu asi meelest pühitud. Kas see raha ka tegelikult abivajajani jõuab? Kas see üldse lahendab mingeid probleeme, kui sügavamalt järele mõelda? Ja miks on kuidagi nii lihtne abistada kedagi, kes on kusagil kaugel? Anda raha ja ise mitte käsi külge lüüa - lihtne!

Nähes nälgivate Afrika laste pilte, mõtlen ma alati Eesti lastele. Ikka ja jälle loeme ajakirjandusest meie oma riigi lastest, kes kannatavad puuduse all. Kas me ei peaks siiski kõigepealt selle probleemiga tegelema?

Võib-olla tundub liiga keeruline ja isiklik mõelda sellele räämas lapsele, keda tänaval kohtasime. Anonüümselt korjanduskarpi raha andes jääme distantsile. Saame edasi elada oma elu, mõeldes, et südametunnistus on vaigistatud ja rohkemat pole vajagi. Samas on see ehk parem kui mitte midagi?

Kui palju oleme mõelnud sellele, milliseid abivajajaid võiks olla kas või meie oma tutvusringkonnas või suguvõsas? Asi ei pruugigi alati olla rahas. Võib-olla on teie tuttavate hulgas üksikema, kes vajaks aeg-ajalt abi lapse hoidmisel. Kas olete kuulnud, et koerte varjupaigas saab koertega jalutamas käia? Kas olete lemmiklooma võtmisel kaalunud kodutut kassipoega kalli tõulooma asemel?

Raha annetamine tundub võib-olla ka suurem žest, kui millegi reaalse tegemine. Peaksime vaatama oma südamesse - kui palju me tegelikult tahame head teha. Või soovime lihtsalt heategijana näida?

Mind hämmastab ka see, et isegi kohtusüsteemis on võimalik oma vigu rahaga kinni maksta. Kas polnud mitte üks tuntud ärimees see, keda süüdistati oma naise kallal vägivalla tarvitamises ja lugu päädis sellega, et ta annetas mingisee fondi vms laste jaoks raha ning juhtum oligi lõpetatud. Ma ei tea täpselt selise protsessi nüansse, kuid minu jaoks on äärmiselt veider, et süütegusid saab hüvitada annetusega. Kel raha pole, saab siis karistuse. Kel raha jätkub - maksab ära ja asi on unustatud!

Ma ei taha öelda, et raha annetamine on mõttetu ja halb. Kui keegi tänaval raha kerjab, on mul millegipärast raske mööda minna. Jah, võib-olla ostab ta minu antud raha eest odekolonni, kuid kes olen mina, et tema elu arvustada? Mida ma tema elust ka tean? Mul ei võta ju tükki küljest inimesele lahke naeratusega mõned sendid poetada. 

Kui raske on mõnikord otsustada, mis on hea ja mis on halb. Ja mis siis on lõppude lõpuks üks õige heategu.