Kui palju on seotud välimus ja olemus?
Kui Inglismaal viiekümnendatel hakkas lagunema traditsiooniline töölisklassi kogukond, kerkisid esile mitmed samast keskkonnast võrsunud noorsookultuurid. Erinevalt mod’idest, kelle riietus ja muusikavalik peegeldas hedonistlike väärtuseid ja kes pidasid tähtsaks vertikaalset mobiilsust, oli skinheadlus just kriitika vanemate suhtes, kes olid teatavas mõttes minetanud oma klassiuhkuse ja pürgisid kodanliku elustiili suunas. Skinheadid väärtustasid traditsioonilist töölisklassi elu. Nende tanksaapad ja kiilaspead olid tähenduslikud just sellepärast, et see oli mehisuse ja töölisklassi kesksuse väljapoole suunatud manifestatsioon. Hiljem, kui skinheadid hakkasid oma vägivaldse käitumisega endale avalikkuse tähelepanu tõmbama, tõlgendasid tolleaegsed noorsoouurijad nende agressiooni pakistani noorte või homode vastu hoopis muude asjade reaktsioonina. Selles nähti vastupanu homogeense kogukonna ja traditsioonilise maskuliinsuse õõnestamise vastu.
Tänapäeva skinheade ühendab kõige rohkem stiil. Teatavas osas on noorsookultuurid alati olnud stiili küsimus ja tänapäeva arenenud ühiskonnas on stiili tähtsus kasvanud. Väide, et riietus ei tee veel kellestki skinheadi, on muidugi õige, aga kunagi pole selge, kus lõpeb väline imago ja algab midagi muud. Stiil noorsookultuurides on enam kui lihtsalt välimus. See ei ole mitte niivõrd oma isiksuse, kuivõrd oma rühma väljendus ja kannab endas signaali mingisse gruppi kuuluvusest. Järgides kindlat stiili, annad sa sellega ühtlasi märku oma elusviisist ja väärtustest. Välimusega peab kaasnema teatud käitumine.
Skinheadide välimust ja käitumist iseloomustab eelkõige maskuliinsuse rõhutamine ja väärtustamine. Mees peab olema tugev, üleolev ja vajaduse korral karm. Meenutan ühe oma tuttava üllatust, kes sai oma vana sõpra külastades pisut jämedavõitu ja ükskõikse kohtlemise osaliseks. Hiljem selgus, et seda poleks maksnud võtta isiklikult. Noormehest oli saanud skinhead ja ta järgis oma rühmale omast jäika suhtlemisstiili.
Skinhead võtab stiili omaks, et oma olemust väljendada või vastupidi, stiil hakkab meeldima ja see mõjutab arusaamu. Paar aastat tagasi rääkis mulle üks noormees intervjuu käigus, et tegelikult meeldib talle kõige enam skinheadide stiil. Ta väga tahaks niiviisi välja näha nagu nemad, aga ei saa seda teha, sest ei jaga nende ideoloogiat. Ei ole sugugi rassist. Võtaks võibolla koguni meeleldi musta naise. Vähem kui aasta hiljem tuli sama noormees minu juurde probleemiga. Kui nemad sõpradega tänaval "Sieg Heil!" ja "Heil Hitler!" karjusid, tuli neil tegemist teha relvastatud politseiga. Noormees oli veenudud, et selle asemel, et neid kollitada, peaks politsei tegelema kurjategijatega. Siinkohal ei kavatse ma antud noormeest süüdistada ega õigustada. Esitasin selle loo illustreerimaks kausaalset suhet välise stiili ja käitumise vahel. Lummatud stiilist, hakkas noormees ka stiili esindava rühma käitumisnorme järgima. Ma ei kavatse solvata "tõsiseid tegijaid", kelle jaoks on asjadel palju enam kui väline tähendus. Igas noorsookultuuris või üldse igasuguses rühmas on võimalik eristada ideelisi nn. sabasjõlkujatest — stiilijäljendajatest. Piir nende vahel aga on õhkõrn ja välise stiili järgija võib üle minna tegudele.
Ma ei ole täpsemalt tuttav Eesti skinheadidega ega tea, milliseks on see subkultuur meil kujunenud. Kuna meil puuduvad võõrtöölised ja kolmanda maailma immigrandid, on selge, et nad ei ole ühinenud nende vastu võitlemiseks. Pigem meeldib neile siiski skinheadide imago ja elustiil. Ülemäärane agarus ja soov sarnaneda "ehtsate" tegijatega, võib aga viia raskete vägivallategudeni.
