Kui pada peksab katelt
Ent üritaks korra vaadata juhtunut emotsioonivahuta (et ajakirjandus on ebausaldusväärne, sensatsioonihimuline, erapoolik ja valetab, teavad niikuinii kõik).
Mirrorile pakuti müüa informatsiooni. Muuseas, see on sealkandis täiesti igapäevane asi. Ajaleht otsustas materjali enne avaldamist põhjalikult kontrollida, mis muuseas ei ole kõmulehtede puhul väga tavaline asi.
Mirror on kollane leht, mis elab kõmust, sensatsioonidest, klatšist ja kuulujuttudest (Tõsi küll, seda üritati viimastel aastatel tõsisemaks pöörata). Kes kurdavad eesti meedia kolletumise üle, ei ole ilmselt oma elus ühegi korraliku tabloidi lähedussegi sattunud — pange kokku Kesknädal, SL Õhtuleht ja Kroonika, võrreldes ühe Briti tabloidiga oleks see ühendväljaanne sama kollane kui linnalähirongide sõiduplaan.
Igatahes, Mirrori ajakirjanikud kontrollisid saadud infot mitu kuud põhjalikult ja jõudsid järeldusele, et tegu on tõepärase materjaliga. Lugu läks lehte. Selgus, et Mirror tõmmati haneks, neile söödeti ette fabritseeritud materjal.
Pole eriti tähtis, miks Mirrori ajakirjanikud ei suutnud ise sama tulemuseni jõuda. Ükskõik, kas põhjuseks oli ebaprofessionaalsus, küündimatus või laiskus, nad avaldasid piinamisfotod heauskselt. Kui nad oleksid soovinud lihtsalt sensatsiooni, poleks keegi hakanud kulutama aega ja raha materjalide kontrollimisele.
Lühidalt, oli informatsioon, mida võeti tõe pähe, kuid kontrollimisel selgus, et ega ikka ei vasta küll.
Kui aga pisut mõelda, siis polnud Mirror sugugi mitte esimene, kes sama reha otsa astus.
USA, Ühendkuningriigi ning nende liitlaste valitsused väitsid, et nende käsutuses oleva informatsiooni põhjal Iraagil on massihävitusrelvad, seetõttu on Saddami režiim ohtlik ja tuleb kukutada.
Teabe õigsust kontrollisid/kinnitasid erinevad luureteenistused, kes väitsid nagu ühest suust, et tõepoolest, Saddamil on massihävitusrelvad. Nad rääkisid tuumaprogrammist ja mobiilsetest keemialaboritest, mis pidevalt mööda maanteid kimavad, gaasist, bakteritest ja teab millest veel ning naeruvääristasid kõiki, kes söandasid massihävitusrelvade olemasolus kahelda.
Nad olid massihävitusrelvade olemasolus sama veendunud, kui Mirrori toimetaja Piers Morgan fotode ehtsuses.
Pärast Saddami kukutamist ei leitud aga massihävitusrelvadest jälgegi. Isegi mitte kaudseid tõendeid nende olemasolust.
Väita, et Saddam jõudis massihävitusrelvad enne sõda ära peita või hävitada, on enam kui naeruväärne. Ragulka võib võpsikusse visata, kuid sedavõrd laiaulatusliku relvastusprogrammi kõiki jälgi ja kaudseid tõendeid pole võimalik hävitada. Mingi pisiasi jääb ikka kahe silma vahele. Aga otsijad ei suutnud leida mitte kui midagi.
Seega, pole mingit põhimõttelist vahet Mirrori ning USA ja tema liitlaste käitumise vahel. Mõlemad lähtusid informatsioonist, mis tagantjärele kontrollides osutus vääraks. Esimene tegi seda heauskselt, teiste puhul pole asi nii kindel, kuid jäägu nii.
Ainus erinevus on tagajärgedes. Mirrori toimetaja sai omanike survel kinga. Viimased leidsid, et valeinformatsiooni trükki lasknud toimetaja mõjub halvasti lehe mainele ning see omakorda omanike rahakotile.
Kas ja kuidas aga mõjub riigi mainele ja rahakotile peaminister või president, kelle otsused ja teod lähtuvad väärinformatsioonist?
