Invaliidistumine
Descarti järgi olen olemas siis, kui mõtlen (Cogito ergo sum!), kui ma ei mõtle iseseisvalt, oma peaga — siis on oht, et võtan mõne parajasti käibel oleva teooria, ideoloogia või maailmavaate ilma kriitikata (läbi mõtlemata) omaks. Lühidalt, kohanen kiiresti käibelolevate tõekspidamistega (eks tõeotsingud nõuavad pingsat mõtlemist, süvenemist ning orienteerumist!), minetades seejuures oma isiksuse, eristumisoskuse, arusaamad, seoste ja sõltuvuste ning põhjus-tagajärgede seaduspärasuste nägemise (tunnetamise) võime.
Tagajärjeks on vaimselt invaliidistunud sell, kes usub automaatselt seda, mida „üldiselt arvatakse“ — kõigil sotsiaalse regulatsiooni tasanditel. Kusjuures mõtlemine või selle puudumine on otseses sõltuvuses poliitilis-majandusliku pragmatismiga. Kui oled huntide seas, pead koos nendega ulguma…
Kurb, aga analoogset suhtumist on kõik kohad täis.
Hall mass
Edasi. Perekonnaliikmed võivad muutuda üksteise suhtes mittehoolivaks halliks massiks, üks klassitäis õpilasi võib olla hall mass kas klassi- või e-päevikus, terve koolitäis õppureid ning kooli personal võib osutuda halliks massiks (hallid toonid varieeruvad tavaliselt riigieksamite võrdluse tulemusena) — ja lõpuks kummitab halli massi sündroom ka Riigikogu 101 parlamendiliiget, sest mõtlemise asemel on kergem Riigikogus parteigenosse poolt enne kokku lepitud nupule vajutada.
Koolis (ülikoolis) on vaja teada, mida teab õpetaja või õppejõud; kodus on vaja teada, et tuleb teada, millised riided on ema sügishooajaks lapsele valmis pannud. Nii kerge — ei pea ise mõtlema, valima, otsustama ega vastutama. Kõik on reglementeeritud, et mitte öelda „determineeritud“.
Oma pea
Oma peaga mõtlejad pole sugugi igal pool teretulnud. Kui aga vanemad või õpetajad aitavad kaasa komplekside, väärastunud mina- ja maailmapildi tekkele ning maaniate ja foobiate süvenemisele, siis võime põhimõtteliselt järjekordse noore maha matta. Järele jääb marionett.
Mõtlemine on muidugi vaid üks tahk suurest tervikust, millele lisaksin veel mõned olulised aspektid: mäng, loomine, katsetamine, uurimine, avastamine, kaitsmine jne. Mõtestamata tegevus on sama, mis paigalseisev tormakus.
Olen kuulnud väljendeid: mõttetu inimene, mõttetu ainetund, mõttetu õpetaja jne. Kas see tähendab mõtlemisvõimetut või midagi muud — ei tea ausalt öeldes isegi. Tegemist on igal juhul ohtliku või lausa patoloogilisi tagajärgi omava väärhoiakuga, kui inimene ei juurdle enam oma elu sisu ja eesmärgi üle. Kui ta ainus mõte on olla justkui massi või suure masinavärgi väikseks mutriks või osaks.
Et mitte ajukääbikuks kujuneda, tuleks kasuks erinevad mõtlemisgümnastikad: analüüsimine, sünteesimine, argumenteerimine, ajurünnak, väitlemine, dispuut, kollokvium jne. See kõik tuleks kindlasti kasuks ka kevadel lõpueksamiteks valmistuvatele üheksandikele ja kaheteistkümnendikele.
Minu arvates annab parima definitsiooni mõtlemise kohta saksa filosoof A. Schweitzer: „Mõtlemine on minus aset leidev võitlus tahte ja tunnetuse vahel. Paljud üksikindiviidid peavad hakkama oma elu üle järele mõtlema. Nad unustavad mõtlemise, sest elementaarne mõtlemine iseenda üle on neile võõraks jäänud…“
Nii et: „Memento mori!
