Kui arendame põllumajanduse asemel e-riiki, siis mida meie lapsed sööma hakkavad? Kas e-toitu?

 (31)
Maa
Foto on illustratiivneFoto: Ilmar Saabas

Ei tea, miks meie Twitteris säutsuda armastav president elektroonikast ja igasugu e-vidinatest nii hirmsasti vaimustusse satub? Sellest oli tiine ka presidendi tänavune aastapäevakõne. Ta on põlvkonnast, kellel omal ajal sarnaseid elektroonilisi imevigureid ja lahendusi ei olnud, ja seda suurem on nüüd huvi ja imetlus nende vastu. Seejuures kipub ta aga kalduma täielikku äärmusesse.

Maaelu võiks sääraste poliitikute arvates üldse välja surra ja kõik noored peaks hakkama elektroonikat õppima ja tegelema uute e-vidinate leiutamisega. Aga mida nad söövad? Kas e-toitu? See e-vaimustus on tegelikult e-utoopia ja võib väga kergesti hävineda.

Meie riigijuhid on uhked Eesti e-riigi üle. Keksime sellega iga väliskülalise ees. Samal ajal käib president Ilves mööda maailma ja peab loenguid sellest, kui ohtlik see on, kui riik ja elulised teenused on arvutisse kolinud. Kaks täielikku vastandit. Kas e-riik on väga kasulik või hoopis väga kahjulik ja riskantne? Kas me ikka ise ka aru saame, mis e-asja me siis ikkagi ajame? Selle asemel tuleks tegeleda hoopis püsivate ja reaalsete valdkondade, nagu näiteks põllumajanduse, arendamisega!

On mõistetav, miks Eestis lahvatas e-teenuste ja interneti kultus. Kõik tundus korraga nii mugav ja ammendamatute võimalustega. Tehti Tiigrihüpe ja e-asjandus sai meie riigi prioriteediks. Siis veel ei teadvustatud endale kõiki sellega kaasnevaid riske. Nüüd, mil me neid teame, peaksime hakkama üha sügavamale juurduvale e-stamisele piire peale panema.

Seotud lood:

Mida rohkem me end e-teenustega seome, seda nõrgemaks ja haavatavamaks me end muudame. Kogu e-asjandus on väga kergesti rivist välja viidav, jälgitav ja manipuleeritav. Seal ei ole midagi turvalist. Kui riik on muudetud e-riigiks, siis tähendab see, et riiki saab kergesti ilma klassikaliste sõjaliste vahenditeta rivist välja viia. Kõik meie riigijuhid, kelle prioriteediks on olnud e-riigi loomine, on sisuliselt aidanud kaasa Eesti riigi kaitsevõime nõrgenemisele. Lisaks on see sektor, mis nõuab järjest enam võõrtööjõudu.

Selle asemel, et tegeleda e-Eesti loomisega, võiks meie riigijuhid mõelda hoopis selle peale, kuidas muuta Eesti võimalikult isemajandavaks ja jätkusuutlikuks. Meie prioriteet peaks olema meie eeliste - haritava maa ja puhta vee - mõistlik ja võimalikult efektiivne kasutamine. Selleks ei ole vaja võõrtööjõudu, vaid sellega saavad hakkama meie omad inimesed, keda pole õnneks täielikult suudetud maaelust võõrutada, kuigi riik on selleks teinud kõik.

Praegu müüakse meie haritavat maad kergekäeliselt välismaalastele. Tõsi, seda teevad sageli eestlased ise, kuid kes on nad nii kaugele viinud? See on riik oma vildakate prioriteetide seadmisega, kus kerge raha teenimine on prioriteet number üks!

Riik peaks soosima maaharimist, loomakasvatust ja muid maal teostatavaid ettevõtlusvorme, sest me teame, et maailma rahvastik aina suureneb, kuid haritavat maad ja puhast vett kusagilt juurde ei tule. Järelikult muutuvad meie maa ja vesi järjest hinnalisemaks. Ennustatakse, et lähiajal hakkavad nende pärast puhkema sõjalised konfliktid.

Kõige selle tõttu on äärmiselt vastutustundetu lubada meie maa müüki välismaalastele. Nende ülesanne on vaid kasumi teenimine, mille nimel kurnatakse ja saastatakse väetistega meie maa ja vesi ära. Kas me seda tahamegi? Parem hallata oma maad ise ja teha seda võimalikult efektiivselt ja säästlikult. See peaks olema meie riigi prioriteet, mitte see hapra e-riigi ehitamine, mille ohtudest president Ilves käib maailmas hirmujutte pajatamas.

Milleks meile see? E-teenused nõuavad üha suuremaid kulutusi nende turvamiseks ja nad on kergesti rivist välja viidavad. Kas meil üldse arvestatakse sellega, et mis siis saab, kui kõik need e-teenused ühel päeval enam ei toimi? Mida riik siis teeb?

Maa on see, kus läbi sajandite on püsinud eesti kultuur. Maal on alati olnud kõige lasterikkamad pered ja nende kasvatamiseks inimsõbralik keskkond. Isegi orjaajal eesti kultuur õitses ja iive oli positiivne, vastupidiselt tänasele seisule, kus me ju ometigi peaksime iseseisvad ja vabad olema.

Maa on meie rikkus, mida linnakivide vahel kasvanud poliitikud kahjuks enam ei taju. Neil on kadunud kaine talupojamõistus ja selle on välja vahetanud suure linna tuled ja hullutav e-maailm. Aga see pole kogu reaalne elu! Õieti see polegi elu, sest e-elu on vaid miraaž, mis võib iga hetk kaduda, kasvõi näiteks Päikese magnettormide tulemusel.

Kas me tahame järkusuutlikku, isemajandavat Eesti riiki, kus eestlased ei ole mitte väljasurevaks rahvaks vaid kasvavaks rahvaks, nagu nõuab meilt meie Põhiseadus? Kui jah, siis tuleb ära lõpetada igasugune pseudotegevus ja asuda tegelema sellega, mis tõeliselt meie riigile ja rahvale kasuks tuleb.