Kui altkäemaks oligi ainuke võimalus

Kes oli Nõukogude ajal restoranis kõige kangem mees - Juhataja? Direktor? Ei, vaid šveitser, kes lasi rahvast uksest sisse vastavalt sellele, milline rahatäht vastu ukse klaasi suruti.

Naistel läks veidi lihtsamalt, aga mehed maksid hoolega. Muidugi lugesid ka tutvused palju - siis piisas lihtsalt uksepoisile mõne teene osutamisest.

Minu eredaim mälestus altkäemaksu andmisest on aastast 1989, kui üks sõber sebis endale Soomest auto - Morris Marina. Kuid selleks, et auto Eesti tollist kätte saada, pidi autoomanikul olema välispass. Läbi pika kadalipu õnnestus meil abikaasaga välispassid talvel saada ja Hobusepea tänaval käisime koolitusel, et me ikka õigesti, nõukogude inimesena, piiri taga käituks.

Sai kokku lepitud, et auto dokumendid tehakse minu nimele ja mina selle ka ära toon. Kuna mul autojuhiluba sel ajal ei olnud, võtsin abikaasa kaasa, et tema sõidaks. See oli ka ainus võimalus, sest vaid meil mõlemal olid meie seltskonnast välispassid. Ootasime tõkkepuu taga (kusagil Tallinna läheduses, ei mäleta täpset asukohta) ja meid oli seal rivis kuskil kümmekond inimest. Enne oli hoolega passe kontrollitud ja kedagi ära ei saadetud. Siis tehti tõkkepuu lahti ning rahvas pistis jooksu.

Kuna meie jaoks oli see käik esmakordne, siis võtsime ennastki teistele sappa ning jooksime ühe angaari poole. Piilusime uksest sisse ja seal meie Marinake seisiski. Ühest uksest tuli trobikond ametimehi, kes hakkasid nime pidi inimesi välja kutsuma. Iga inimese jaoks jätkus üks ametimees. Kuulsin ka oma nime hõigatavat (kõik ülejäänud olid vene nimed) ja astusin ette. Kõige pealt sain riielda, et meid kaks on. Seletasin asja ära ning mees jäi rahule. Minu süda aga seevastu peksis kurjakuulutavalt.

Asjamees uuris pabereid küll nii ja naa pidi ning lõpuks leidis, et üks paber on puudu. Mul olid olemas kõikide paberite koopiad, tegelane aga leidis, et üks on ikka puudu. Mina aga lehitsesin oma dokumente ja ei saanud mõhkugi aru, millest ta räägib. Lõpuks ütles mees, et tal on tegemist, aga me võime natuke mõelda selle üle.

Vaatasime, kuidas teised oma masinatega angaarist välja vurisesid ja meie ainukestena sinna jäime. Siis hakkas neid ametimehi meie suunas tulema ikka rohkem ja rohkem. Lõpuks küsis abikaasa, et kui palju see paber maksab ning sai vastuseks sellise rahanumbri, mis meil õnneks kaasas oli. Number oli küll paraku suurm, kui meie kauaoodatud auto hind.

Pärast tolli, väravast välja sõites, tundsin end räpasena. Lubasin endale - ei enam! Kui väga on vaja, viin lilleoksa ja kõik!