Kuhu peaksid pöörduma lapsevanemad, kui õpetaja ei saa oma tööga hakkama?

 (166)
Kuhu peaksid pöörduma lapsevanemad, kui õpetaja ei saa oma tööga hakkama?
Foto: Ilmar Saabas

Kui lapsel on kolm viit ning puudumise tõttu üks tegemata tunnitöö, kujuneb hindeks kolm.

Ilma sünnib armas ja süütu laps. Me hoiame teda ning kaitseme kõige kurja eest. Laps kasvab suuremaks, saadame ta lasteaeda ja usaldame terveks päevaks kasvataja kätte. Lasteaed saab läbi ning algab koolitee.

Esimene koolipäev. Kõigil säde silmades ning igal lapsel suur ootus ja soov õppida. Palun vaadake seda pilti umbes kolme aasta pärast. Te küsite, mis on juhtunud: miks mu laps ei taha enam õppida, kuhu kadus see säde? Veel hullemaks läheb vanemates klassides. Miks?

Õppimine on vanema ning kooli koostöö. Kahjuks saadame hommikul lapsed kooli ja usaldame nad õpetajate kätte, olles liigagi usaldavad.
Lapsed on kõik huvide ning taseme poolest erinevad. Õpetaja töö on raske, sest ta peab suutma oma ainet viia iga lapseni, tekitama mingigi huvi. Seda kõike teoorias. Praktikas on kahjuks teisiti.

Kool õpetab lastele loobumist
Liigtavaline on, et õpetaja annab tunni klassi ees kiiruga ära ning jagab kodutöö. See osa, kus õpetaja muretseks - et kas saadi ikka aru või tekkis küsimusi - kaob vanemas kooliastmes sootuks. Isegi halb hinne et tekita õpetajas kahtlusi, et laps ei saanud aru.

Miks lasevad vanemad oma lastega nii käituda? Miks me ei huvitu oma lastest ja nende õppimistest? Tänapäeva kool õpetab lastele loobumist: ära pinguta, sellest pole nagunii kasu.

Seotud lood:

Räägin oma loo, mis loodetavasti avab paljude lapsevanemate silmad.
Tegin lahti oma lapse e-kooli, et vaadata, kuidas möödus tema koolipäev. Ja mida ma näen? Õpetaja on pannud kaks nädalat enne kooli lõppu hinde välja. Ta otsustas, et kui lapsel on kolm viit ning üks tegemata tunnitöö, kujuneb hindeks kolm.

Saatsin õpetajale küsimuse, et miks selline hinne ja kas tänapäeva koolis pannakse hindeid teistmoodi. Vastuseks oli, et hinne on õiglane, sest "Teie laps puudus tunnist, kui tegime kontrolltöö".

Hinded kähku välja
Minu imestus oli suur. Õpetaja ei andnud lapsele võimalust teha töö hiljem järgi, kuigi puudumine oli põhjendatud ning e-koolis ka kenasti nähtav. Õpetaja töö jäi poolikuks, sest tal oli vaja kähku panna hinded välja, andmata võimalust teha töö järgi. Ta unustas lapse.

Tooksin eraldi välja selle, et õpetaja ei suutnud minu kui lapsevanemaga mõistlikult suhelda, vaid süüdistas selles, et elan ennast välja. Et milles probleem: ma annan ju talle nüüd võimaluse töö järele teha? Kuid see võimalus anti alles siis, kui mina hakkasin lapse käekäigust huvituma.

Ma küsiksin vastu, miks mina kui lapsevanem pean vaatama kõrvalt, kuidas õpetaja hävitab vaimselt minu last? Küsisin ka lapselt, miks ta ei pöördunud õpetaja poole, sest õpetaja ongi selleks koolis, et õpetada. Vastuseks oli: ma ei julgenud, sest järsku ma olengi seda kolme väärt.

Kuidas on õpetaja suutnud ehitada enda ja laste vahele sellise müüri, et lapsed ei julge tema poole pöörduda? Ei, ma ei lase oma lapsel uskuda, et ta on halvemat väärt. Kuidas ma siis saadan ta ellu suhtumisega, et pole mõtet võidelda, sa oled juba eos kaotanud? Ärgu jumala eest kunagi uskugu endasse...

Murekirja võeti virisemisena
Milleks on koolis õpetajad - kas selleks, et õpetada, või olen ma midagi valesti mõistnud? Seesama väike laps kasvab kunagi suureks. Miks me ei kaitse teda ega aita näha elu paremat poolt? Ei õpeta teda nägema, et ta suudab ning saab hakkama. Ei näita talle, et kuhugi jõudmiseks tuleb õppida või vaeva näha.

Kuhu peaksid pöörduma lapsevanemad, kes näevad, et õpetaja ei saa oma tööga hakkama? Antud hetkel jäi mulje, et minu murekirja võeti pigem kui virisemist. Mu lapsel ei olnud ees kahepuru. Isegi mitte neljad, vaid viied, aga õpetaja otsustas talle võimalust mitte anda, panna hinne välja ja siis kohe kolm.

Kuidas suhtus sellese laps? Nagu teismelised ikka: vahet pole, las olla. Ma nägin, et õpetaja suutis eneseusu ning positiivse ellusuhtumise lapses kustutada.