Kuhu on kadunud ohvitseriau?

Kui Lev Tolstoi peaks “Sõja ja rahu” kirjutama praegustest oludest, kirjeldaks ta noorsõdurite jalgalaskmisi koju ema juurde, veriseid omavahelisi kolkimisi, kurtmisi naisajakirjanikele sõjaväe ebainimlikkuse üle. Ei mingit valge kinda heitmist, surmaminekut daami hea nime eest, sekundante hommikuudus…

Üksiku vahipataljoni ajateenija Dimitri Volmre möödus väeosa territooriumil nooremseersant Kertust kätt kõrva äärde tõstmata. Kompaniiveebel Janek Pahka kutsus poisi seepeale kõrvale ning lajatas talle rusikaga näkku. Hoobi tagajärg oli kuus õmblust Mustamäe haigla traumapunktis Dimitrile, veebel Pahka aga pandi kaheks päevaks kartsa. Kui sõjaväepolitseil õnnestub Volmre peksmise kohta piisavalt tõendeid leida, võib Pahkat ees oodata kuni kuue aasta pikkune vangistus, kirjutab tänane Postimees. Teisest küljest – kui veebel oli kõva mees ja nõudis väeosa territooriumil määrustikukohast tervitamist (seda enam, et viisakusavaldusest ilmajäänu oli naisterahvas), siis oleks ta pidanud olema ka nii kõva mees, et tunnistada oma rusikahoop üles. Tema aga rääkis kõigile, et ajateenija kukkus. Ei ole tänapäeval enam rüütellikkust, ei ole galantsust ja mehisuse mõõt on kandiline peakuju. Teisalt - kaklemine on läbi aegade olnud levinud tegevus, eriti, kui asi seondub naistega. Kas iga kõrvakiil on siis väärt pooleküljelist artiklit kesklehes?