Kristjan Velbri: Tõrjugem tuumahirmu
Veel suuremad on eksiarvamused ja lausa müüdid ümbritsevad Tšernobõlis õhku paiskunud radioaktiivsete elementide kahjulikkust. Tuumaenergiavastased lobigrupid ja organisatsioonid nagu Greenpeace mainivad oma raportites ning protestidel ulmelisi inimkaotusi, esitades neid heausklikele kodanikele teadusliku tõe pähe.
On inimesi, kes arvavad, et Tšernobõli õnnetuse tagajärjel suri miljoneid inimesi. On ka neid, kes arvavad, et hukkus sadu tuhandeid. Selleks, et radioaktiivse aine kokkupuute tulemusel surra, peab kiirgushulk üsnagi suur olema.
Suitsetamine tapab rohkem kui Tšernobõl
Tugeva kiirgusallika läheduses olemine surmas mitmeid sõdureid, tuletõrjujaid ning tuumajaamas viibinud personaliliikmeid, tuulega ja pilvedega laiali kandunud radioaktiivsed osakesed olid 2004. aasta seisuga nõudnud 54 inimelu. Palju suurem on aga kiirgusfoobia ohvrite arv — hinnanguliselt kuni 1250 enesetappu ja 100 000 — 200 000 vabal valikul tehtud aborti Lääne — Euroopas.
Olles uurinud Ukraina piirkondi, millele sai osaks kõige suurem kiirgushulk, jõudsid teadlased järeldusele, et negatiivselt mõjus inimeste tervisele eelkõige kohalik toit, mis sisaldab väikestes kogustes radioaktiivset materjali. Et see aga inimese kehast ei välju, siis hakkab see pikaajalise tarvitamise järel avalduma haigustena, millest kõige levinum on kilpnäärmevähk.
Seega ei ole kõne all olevad inimesed haigestunud akuutse ja otsese, vaid pikaajalise kaudse kokkupuute tagajärjel. Inimesed, kes said keskmisest natuke suurema koguse kiirgust, surid selle tõttu mõned kuud või nädalad varem. Kuid isegi suitsetamine lühendab eluiga tunduvalt rohkem. Kusjuures needsamadki inimesed kaotasid ebatervislike eluviiside tõttu suure tõenäosusega aastaid oma elust.
Ei ole mingeid tõendeid väitmaks, et Ukrainas toimunud plahvatus oleks mõjutanud ülejäänud maailma inimeste tervist. Kui väikestes kogustes radioaktiivsete ainete atmosfääripaiskamine inimeste tervist kahjustaks, oleks see kohe välja tulnud 1963. aastal, mil USA korraldas Colorado kõrbes sadu tuumakatsetusi. Nende katsetuste käigus paiskus aasta aja jooksul atmosfääri iga nädal kaks korda rohkem radioaktiivset kiirgust kui Tšernobõlis. See radioaktiivne tolm tegi mitu tiiru ümber Maa ega avaldanut inimeste tervisele märgatavat kahju.
Kõigele lisaks elame me ise pidevalt radioaktiivse fooni keskel. See õhkub maapinnast meie majadesse, seda leidub meie toidus ning me joome seda koos veega. Mõju sõltub kogusest ning kokkupuuteperioodist.
Eriti palju radooni sisaldab Põhja-Eesti maapind ning seda tuleks maja ehitades arvestada. Soome pealinna jõuab vesi aga 200 km kauguselt, sest linna enda vesi sisaldab radooni liiga suurtes kogustes. Radooni mõju inimtervisele avaldub alles pikaajalisel kokkupuutel.
Samas võib igaüks kodus väikese kiirguskatse korraldada — nimelt sisaldab sigaretisuits radioaktiivset radooni, mis laguneb veel mitmeks eri radioaktiivseks aineks, vabastades lagunemise käigus alfa-, beeta- ja gammakiirgust. Ka siin avalduvad mõjud alles pikaajalisel kasutamisel.
Tõele näkku vaadates peame aga tõdema, et väikeste kiirgusdooside mõju inimese tervisele on häbiväärselt vähe uuritud, kuid kindlasti ei ole nende mõju inimeste tervisele saatuslik. Ühe uuringu kohaselt aktiveerib väike kogus radioaktiivset kiirgust rakkudes vähi vastu võitlevad mehhanismid. Siinkohal oleks paslik meenutada Franklin Roosevelti kuulsat tsitaati: „Meil pole midagi karta peale kartmise enese.“
Ohutum, kindlam ja odavam
Tuumareaktorite disain on läbi teinud tõelise arengu ning täiendatud on ka vanemaid siiani käigus olevaid reaktoreid. Enam ei ole haruldased reaktorid, mis suudavad ennast ohu korral ise välja lülitada. Ka on kaitsemehhanisme täiustatud, pidades silmas Ukrainas toimunud õnnetusega lõppenud katsetusi. Uued reaktorid on ka lihtsama ehitusega ning tänu sellele saab neid kiiremini valmistada.
Paranenud ohutusmeetmed ning lihtsam konstruktsioon tähendab ühtlasi seda, et uute projektide teostamise tõenäosus on suurem ning kogu protsess kiirem, seega tulusam. Ameerika tuumaenergeetikakomisjon, valitsusasutus, mis väljastab tuumareaktorite ehituseks vajalikke lube, valmistub järgnevate kuude jooksul vastu võtma 12 uue tuumareaktori ehitamise taotlusi. Peale selle on järgneva aasta jooksul oodata veel 15 reaktori ehitusloa taotlusi.
Nii suurt aktiivsust ei ole USAs aastaid nähtud — viimane kommertskasutuse jaoks ette nähtud tuumareaktor sai seal ehitusloa 1973. aastal. Ka mitmed teised riigid valmistuvad uusi reaktoreid ehitama, nende hulgas Suurbritannia, Prantsusmaa ja Jaapan.
Kuid paranenud ei ole ainult ohutusmeetmed — tuumaelektri enda tootmine on odavamaks muutunud. Tuumaelektrijaamade suure komplitseerituse ja hoolduste tõttu ei saa need kahjuks ööpäev läbi käigus olla. 1970. aastate lõpus oli USA-s keskmine reaktor käigus alla 50% ajast, st sealsed tuumaelektrijaamad seisid natuke üle poole ajast niisama. Praegu on keskmine reaktor käigus 90% ajast, tootes seeläbi ligi kaks korda rohkem elektrit, kui kolm kümnendit tagasi. Loomulikult on selline muutus tuumaelektri hinna alla viinud — on ju kõige suurem kulutus reaktor ise.
Globaalne soojenemine on probleem ning sellele on lausa meeleheitlikult lahendusi otsima hakatud. Üks paljuräägitud lahendus on süsihappegaasi kvootidega kauplemine — see annab finantseelise atmosfääri süsihappegaasi vähem paiskavatele kompaniidele, kuid samas „karistab’“ neid, kes uute piirangutega kohaneda ei suuda. Tuumaelektrijaamad süsihappegaasi ei tooda ning nii saaksid nad oma kvoodi maha müüa. Kusjuures fossiilkütustest elektrit tootvad kompaniid peaksid neid samu kvoote kokku ostma, ja nii kalduks kaalukauss veelgi enam tuumaenergia poolele.
Seda kõike arvesse võttes selgub, et tuumaenergia ei olegi nii kauge, kallis ja ohtlik, kui see meedia vahendusel meile tunduda võib. Samas ei tohiks unustada, et tuumaenergia üksi ei suuda midagi — oluline on ka taastuvate energiaallikate arendamine, tarbimise vähendamine ja teised meetmed.
Ühtlasi peaks iga riik vältima sõltuvust Lähis-Ida naftast ja Vene gaasist, mida võidakse suure tõenäosusega kasutada poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Maailma suurimad uraanieksportijad on Kanada ja Austraalia, st riigid, mille poliitika on läbipaistev ning etteaimatav, kuid eelkõige ohutu energeetilisest vaatepunktist.
