Kristjan Velbri: Suure segaduse aeg

 (19)
Kristjan Velbri

Esindajatekoja otsus esialgset 700 miljardi dollarist abiplaani mitte läbi lasta tõi kaasa kahekümne aasta kõige hullema börsikrahhi Ameerika mandril — Dow Jonesi tööstuslik keskmine langes 7%, Nasdaq ja S&P 500 vastavalt 9% ja 8%.

Majandusekspertide ning poliitiliste liidrite sõnul on 18. septembril välja käidud abiprogramm ainus viis tekkinud panganduskriisi leevendamiseks. Enneolematu kiirusega ideest juriidiliseks dokumendiks vormitud 700 miljardi dollarine abiplaan peaks idee järgi rämpshüpoteeklaenude koorma alla ägavad pangad hädast välja aitama.

Plaani vastaste sõnul on aga tegemist ennekuulmatu sekkumisega vabasse turumajandusse, sest turud peaksid ennast ise reguleerima. Samas on pangad viimaste nädalate jooksul korduvalt tõestanud, et see paljuräägitud isereguleerimisvõime on vaid illusioon ning valitsuse sekkumine on paratamatult vajalik.

Just see ongi eri leerid omavahel tülli ajanud. Tavakodanike arusaama ja üldise turumajandusloogika järgi ei tohiks valitsus panku aidata, sest erasektori eksimusi ei pea kinni maksma maksumaksja rahaga.

Teiselt poolt on aga panganduskriis saavutanud juba nii suure ulatuse, et sekkumata jätmine ohustaks terve maailma majandust — eriti aga neid panku, mis on Ameerika pankadelt kokku ostnud niinimetatud rämpshüpoteeke, st halva krediidireitinguga kodanikele antud eluasemelaene, mis olid õigustatud ainult suure majanduskasvu ajal.

Ent majanduskasv ei kesta igavesti. Kinnisvarahinnad langesid, mis viis kinnisvara sundmüügini, see omakorda edasise hinnalanguseni, tekitades lumepalliefekti, mis tõmbas endaga kaasa ka usaldusväärsemad finantsinstitutsioonid.

Abiplaan annaks Ameerika Ühendriikide rahandusministrile Henry Paulsonile sisuliselt vabad käed — tema võimuses oleks turuhinnaga kokku osta kõik halvad laenud. Mitmete poliitikute sõnul ei peaks aga valitsus halvaks läinud laenusid mitte kokku ostma, vaid viimases hädas ainult kindlustust pakkuma.

Ka ei ole vastvalminud dokumendis paika pandud kriteeriume, mis tingimustel vara ülesostmist vajab. Muidugi on nõuab selliste kriteeriumide paikapanemine palju tööd, kuid idee ja selle teostamise vahele jääv aeg on praegu nii väärtuslik, et poliitikud ei pea vajalikuks kindlate piiride määratlemist.

Tegelikult tuleks hoopis küsida, kas väljapakutud abiplaani üldse aitaks olukorda parandada. Kurbusega peab tõdema, et õige vastus puudub. Ühelt poolt leitakse küll, et väljapakutud abiplaan on hambutu, kuid poliitikute kinnitus plaan uuel üritusel läbi suruda viis Ühendriikide börsil peaaegu viieprotsendilisele tõusule. Muide, et esmaspäevane langus viis korraga turult minema 1500 miljardit dollarit, aga abiplaani kavandatav eelarve on kõigest 700 miljardit.

Vaatamata kodanike vastumeelsusele surutakse see programm nii või teisti kindlasti lähipäevil läbi. Seda ei toeta mitte ainult praegune president George Bush, vaid ka mõlema partei presidendikandidaadid John McCain ja Barack Obama.

Kindel on aga, et ainuüksi selle abiprogrammiga ei suudeta turgudele vajalikku stabiilsust tuua. Tekkinud segadus on selleks liialt suur. Pigem on tegu usalduse võitmisega — finantsringkonnad tahavad kindlad olla, et kui nende varaga peaks midagi juhtuma, on neil vähemalt mingigi õlekõrs alles, mis tagab miinimumulatuses kindlustatuse. Kindlustunde puudumine tähendab hirmu tuleviku ees, mis realiseerub vara vahetamiseks sularaha vastu.

Esimese katse nurjumine suurendab aga veelgi survet Ameerika valitsusele, mis peab nüüd lisaks Ameerika pankade survele arvestama rahvusvahelise survega. Mitmed Araabia investeerimisfondid, mis on viimastel aastatel Ühendriikide aktsiaid kokku ostnud, on väljendanud pahameelt Ühendriikide valitsuse suutmatuse pärast kiiresti ja otsustavalt reageerida. Ka Euroopa ning Aasia pangad ootavad pikisilmi pingelise olukorra lahenemist.

Eesti hoiustajatel ei ole siiski põhjust muret tunda, sest Rootsi pangad on praegusest kriisist suhteliselt hästi isoleeritud. Pingeid kruvib aga Euroopa pankadevahelise laenuintressi Euribori tõus, mis on juba avaldanud negatiivset mõju ka Eesti kodanikele ja firmadele.

Isegi kui olukord aasta lõpuks rahuneb, ei ole meil pääsu globaalsest majanduslangusest, mis suure tõenäosusega kasvab üle tõeliseks kriisiks. Kui ulatuslikku mõju see maailma ja Eesti majandusele avaldab ning kui kaua see kestab, on praegu võimatu ennustada.