Kristjan Velbri: Kreeka — tappa mitte, ellu jätta

 (90)
Kristjan Velbri: Kreeka — tappa mitte, ellu jätta
Foto: erakogu

6. septembril avaldatud UBSi uudiskirjas andsid Euroopa ühe suurima panga analüütikud ülevaate euroliidu lagunemise võimalikest tagajärgedest rahaliidust lahkuva riigi majanduslikule ja poliitilisele keskkonnale. Tagajärgede ulatus on lahkuva riigi majandusele ei midagi vähemat kui katastroofiline.

Mainitud ülevaade peaks olema kohustuslik lugemine kõikidele euroliidu finantsministritele ning parlamendisaadikutele. Ometi on see meedias hämmastavalt vähe kajastamist leidnud.

Majandusliku kahju suuruse arvutamisel arvestasid autorid pangandussektori kokkukukkumise, ettevõtete makseraskuste ja pankrotistumise, riigi maksevõimetuse (nõrga riigi puhul vältimatu) ja kaubavahetuse kokkukuivamisega kaasneva rahalise kahjuga (autorid rõhutavad, et eurotsoonist väljumine ei ole võimalik Euroopa Liidust väljumata, mis omakorda tähendab tollimaksude taaskehtestamist Euroopa Liidust lahkuva riigi suhtes).

Nõrgale riigile (nt Kreeka) tähendaks rahaliidust lahkumine ühekordseid kulusid 9500 kuni 11500 euro ulatuses elaniku kohta; tugevale riigile (Saksamaa) oleks ühekordsed kulud mõnevõrra väiksemad — 6000 kuni 8000 eurot elaniku kohta. Lahkumisele järgnevatel aastatel ulatuks majanduslik kahju nõrga riigi puhul 3000 kuni 4000 euroni elaniku kohta; tugev riik kannataks 3500 kuni 4500 euro ulatuses elaniku kohta aastas. Teiste sõnadega peaks eurotsoonist väljuva riigi kodanikud arvestama märkimisväärse ning sealjuures permanentse elustandardi langusega.

Pea 20-leheküljelises ülevaates ei leia analüüsimist Kreeka ja/või Saksamaa euroliidust lahkumise tagajärjed kolmandate riikide majandusele, kuid raske on ette kujutada, kuidas eurotsooni ja Euroopa Liidu lagunemine Eestile kasulik võiks olla. Meie kaubanduspartnerite majanduste nõrgenemine, Euroopa pangandussektori kokkuvarisemine ning Euroopa Liidu lagunemisega kaasnev tollimaksude taaskehtestamine saab meile ainult kahjuks tulla.

Kusjuures ühe eurotsooni liikmesriigi väljumine avaldaks koheselt survet ka teistele eelarvedefitsiidiga maadlevatele riikidele ning doominoefekt võiks näiteks Kreeka lahkumise korral liidust välja puksida ka Iirimaa ja Portugali ning stratosfääri tõsta nii Itaalia kui Hispaania riigivõlakirjade tootluse. Pangandussektori kokkuvarisemisele järgnev deflatsioon ei ohustaks mitte ainult liidust lahkuvaid riike, vaid kisuks endaga kaasa Euroopa, võimalik ka, et terve maailma majanduse.

Eurotsoonist lahkumisele järgnev majanduslik kaos looks kahtlemata soodsa pinna erinevatele populistlikele ja radikaalsetele poliitilistele liikumistele. Iseäranis hirmuäratav on rahaliitude lagunemise ajalugu — uudiskirja autorid märgivad, et rahaliitude lagunemisel ei ole mitte kunagi suudetud vältida autoritaarse režiimi võimuletulekut ja/või kodusõda.

Meil ei maksa ennast lasta pimestada Euroopas viimaste aastakümnete jooksul valitsenud rahust. Inimkonna ajalugu peaks olema piisav tõestus, et rahu tagatiste kadumisel on inimese võikam külg väga kiire ilmnema. Eurotsooni lagunemisele ei pruugi sõda järgneda, aga kes vastutab, kui sõda tõesti puhkeb? Kas Kreekat tampivad ajakirjanikud, Soome valitsus ja teised Kreeka väljaviskamist nõudvad isikud on nõus võtma vastutuse võimalike tagajärgede eest? Kas ei oleks lihtsam enda uhkus alla neelata, Kreeka probleemidega natuke põhjalikumalt tutvuda ning seejärel lahendusi otsima asuda?

Sensatsioonijanustest ning suuresti majandusküsimustes ebakompetentsetest ajakirjanidest koosneva meediaaparaadi poolt loodud pildi kohaselt lahendaks Kreeka probleemid rahvusvaluuta kasutuselevõtmine. Valuutareformist võidaks paraku vaid käputäis eksportivaid ettevõtteid ning sedagi vaid seni, kuni ei ole kehtestatud tollimakse. Kreeka majandust vaevavad probleemid on struktuurset laadi ning nende juured ulatuvad aastakümnete tagusesse aega, devalveerimine neid ei lahendaks (lühike ülevaade siin).

Kreeka struktuursete probleemide lahendamiseks on avaliku sektori kulutuste vähendamise ja maksude kogumise efektiivsuse tõstmise kõrval hädasti vaja läbi viia terve rida reforme. Vajalike muutuste ulatuse mõistmiseks tasub meil vaid avada Heritage Foundation’i majandusvabaduse edetabel. Mitmele Kaukaasia ning Aafrika riigile alla jääv, maailma arvestuses 88. kohale asetuv Kreeka on ilmselgelt allakäinud ja seda üsna mitmes kategoorias (http://www.heritage.org/index/Ranking). Ettevõtlusvabaduse edetabelis on Kreekas maailma riikide seas 109. kohal* (http://www.doingbusiness.org/rankings).

Juba praegu viiakse Kreekas läbi olulisi struktuurseid reforme ning kärbitakse kulusid, kuid reformidel ei saa lasta hääbuda. Nii Heritage Foundation kui ka ettevõtlusvabaduse edetabelit koostav Maailmapank on välja toonud terve nimistu puudusi, mille likvideerimisega Kreekal tegeleda tuleb. Eurotsoonist ning Euroopa Liidust lahkumisele järgneva poliitilise ja sotsiaalse kaose keskel oleks riiki ja majandust muutvate reformide läbiviimine ütlematult keeruline, kui mitte võimatu. Seejuures ei maksa unustada, et vaatamata tänaval märatsevale vähemusele on Kreeka ühiskonnas laiapõhjaline toetus nii riigiaparaadi kui majanduse reformimisele.

Kreeka aitamine ei tähenda sugugi, et me peaksime kreeklaste pillavat eluviisi heaks kiitma või sellel vaikimisi jätkuda laskma. Vastupidi, Kreeka valitsussektori kulutusi tuleb sügavalt kärpida. Kuid enne ettevõtlust piiravate seaduste, üleliigsete litsenseerimiskohustuste kaotamist ja riigitoetuste süsteemi muutmist ei põhjust loota, et Kreeka majandus eelarve finantseerimiseks piisavalt palju maksuraha suudab toota. Kreeka majanduse tahtliku põhjalaskmisega ei saavuta seda ilmselt mitte kunagi.

Just seetõttu on oluline konkreetsete reformide ja kärbetega seotud laenuprogramm, millele kirjutavad alla kõik eurotsooni liikmesriigid. Euroopa Liidu ja eurotsooni lagunemine oleks meeletult kulukas, seda nii Euroopale kui topeltliidust lahkuvale riigile. Ei saa välistada, et eurotsoon laguneb vaatamata kõikidele pingutustele, kuid ilma lahinguta alistumine on mõttetu. Potentsiaalse kahju suurus on liiga suur, et me saaksime endale alistumist lubada.

*Võrdluseks, Eesti on majandusvabaduse edetabelis eeskujuliku 14. kohal ning ettevõtlusvabaduse edetabelis (samuti eeskujulikul) 17. kohal.