Kristjan Randalu: Muusikaline improvisatsioon on looming hetkes

 (3)
Kristjan Randalu: Muusikaline improvisatsioon on looming hetkes
Foto: Ilmar Saabas

TEDxTallinn konverentsil esinenud pianisti ja helilooja Kristjan Randalu sõnul on improvisatsioon vabadus. Vabadus on aga ennekõike vastutus ja kõige kaalukam on vastutus enda ja muusika ees.

George Bernard Shaw on öelnud, et vabadus tähendab vastutust ja selle pärast enamik inimesi seda kardabki. Olen mõelnud, mida see mulle tähendab. Minu jaoks on improvisatsioon vabadus ja seega ka vastutus.

Vaadates asja pealiskaudselt, siis esmalt vastutab muusik korraldaja ees – tuleb olla õigel ajal õiges kohas. Teiseks vastutab muusik publiku ees kvaliteedi mõttes. Aga kõige kaalukam on vastutus enda ja muusika ees.

Mis on muusikas vabadus? Esialgu on tühjus – vaikus. Aga niipea, kui kõlab üks noot või paar korraga, millele järgneb üks noot… juba on tekkinud mingi seos, väike maailm. On aimata suund, kuhu see võiks minna. Ja sellest kasvab vastutus terviku ees.

Üks kolleegidest ütleb mulle enne iga kontserti: „Lase mul lennata!“ Kontsert algab tavaliselt sellega, et mina viin muusika mingisse punkti, kus ta minuga liitub. Aga ma pean tema sealt kaasa võtma ja sellest hetkest me kulgeme koos. Kui nüüd lendamisele mõelda, siis võib mõelda ka piloodile. Piloot peab viima sihtkohta ja see on suur vastutus.

Milline on improvisatsiooni roll tavaelus? Oletame, et viite auto remonti ja lähete sellele paar päeva hiljem järele. Kui mehhaanik teatab, et vajalikke juppe polnud, aga pole viga - me improviseerisime, siis… Me ju eeldame, et pidi plaan olema, muidu oleksime võinud ise nuputada.

Seotud lood:

Muusika puhul pole ma kindel, kas algpunkt peab olema probleem. See on pigem looming hetkes, helilooming reaalajas. Suhtlemine kaasmuusikute ja publikutega. See on vestlus.

Oletame, et lähete mõnda klubisse, kus on laval bänd. Järsku tuleb saksofonisoolo. Aga see pole päris vaba improvisatsioon - ta mängib loo raames ja seal on kindlad piirid, kindlad raamid. Sooritusele järgneb aplaus ning muusik peab aplausi teenimiseks vastavaid efekte näitama. Talle järgnev solist võib aga tahta eelnevat üle trumbata. Ja seal on piiratuse moment siiski olemas.

Oletame, et lähete klassikalise muusika kontserdile. Te teate, mida kuulama lähete, mängitakse pala, mida te ootasite. Üllatusmoment puudub. Kui süveneda nüanssidesse, siis võib rääkida interpretatsioonist, aga see pole improvisatsioon.

Oletame, et olete mõnel kontserdil, kus laval on… legend. Sel muusikul on vastutus, ta teab, et ta peab seal olema, ta tuleb lavale. Aga puudub kava. Puudub kindlalt määratletud eesmärk. Tal on vabad käed. Sellises olukorras on vabadus kõige suurem, aga kõige suurem on ka vastutus.

Head improviseerimist!