Kristjan Jõevere: Lööge tal jalaluud puruks!
Lühidalt - oli üks süüdimõistetud mõrvar, mustanahaline, arengupeetusega teismeline, kes grilliti aeglasel tulel keset linna surnuks. Üritus oli rahvarohke - hinnanguliselt viibis seal korraga kuni 15 000 inimest, sealhulgas kohalikud võimurid ja koolilapsed.
Inimesed olid rõõmsad, tehti fotosid ja võeti suveniire: lintšitu konte ja hambaid, lülisid sellest ketist, millega ta tule kohal rippus. Päevapiltnik tegi tööd, inimesed naeratasid söestunud laiba ees. Pildid ilmusid kohalikus ajalehes, hiljem trükiti need ära lausa piltpostkaartidena, müüdi turistidele ja saadeti sugulastele.
Hull lugu, kui selle peale mõelda. Raske on ette kujutada seda enesepõlgust, mis Waco linna rahvast ja nende järeltulijaid veel aastate pärast kummitada võis. Ja ei ole mõtet loota, et ajad olid teised, ajad olidki vägivaldsemad - isegi sada aastat tagasi ei olnud inimeste keset linna surnuks piinamine kuidagi okei, olgu või tegu kohtus surma mõistetud mõrvariga.
Kuidas selline jäle lugu õigupoolest juhtus? Toona kogu ülejäänud Ameerikat vapustanud küsimus on asjakohane tänagi.
Selge on, et kõige alguses oli sõna. Kõigepealt oli üks inimene, näiteks mõni ontlik päevavarjuga proua, aktiivne kogukonna liige või siis häbelik poesell, triibuliste varrukate ja naljaka kübaraga, kes ütles esimesena: praeme selle raisa tule peal ära!
Sõna on teatavasti mürgisem kui kärbseseen ja kiirem kui valgus, sõna levib nagu õli ookeanipinnal. Nii jõudiski see sõna, ei tea, kas algul tõsise üleskutsenagi mõeldud, kellegi kõrvu, kelle maailmapilt on üsna kahetooniline. Seejärel jõudis see veel kellegini, siis veel ja veel ja lõpuks oligi suur osa ühe rahuliku linnakese elanikest süüdi kollektiivses mõrvas.
Sõna ei ole mingi seebimull, mis veikleb hetkeks päikeses, lõhkeb siis ja kaob igaveseks. Sõna ei ole kopsutäis sooja õhku, sõna on žiletitera, sõna on vuuduu ja must maagia, nagu neutronpomm, nagu narkootikum, sõna on hirm ja lohutus. Ei ole kogu universumis midagi kangemat kui sõna.
Seega, sõnadega tasub olla väga ettevaatlik.
Eestis elab näiteks inimesi, kes on avalikus ruumis, ajalehe kommentaarisabas, avaldanud soovi ühe poliitikuga maaelu hävitamise eest füüsiliselt arved klaarida. Kas kõik need loitsijad oleks ikka rahul, kui selline olukord peaks kord tõesti kätte tulema, kas nad tahaksid elada riigis, kus poliitiliste valikute eest on ette nähtud kehaline karistus või surm?
Hiljuti sai veebist lugeda, et füüsiline karistus kuluks ära ka mehele, kes ühe kunagise sõjaväelase oma poja löömise eest kohtusse kaebas ja seal võitis. Kas kõigi nende veebikommentaaride autorid tõesti tahaksid, et inimene, kes kohtus oma õigusi kaitseb, langeks füüsilise vägivalla ohvriks?
Ühes teises portaalis oli lugu kohtutäiturite töömailt. Mitte just üllatava avastusena leidus kommentaarides üleskutse nimetatud ametimehed Raekoja platsile tuulde kõlkuma riputada. Kas selle üleskutse autor oleks tõesti rahul taolise riigiga?
Paar nädalat tagasi nägin trammipeatuses juua täis taati, kes häälekalt Stalini võimu tagasi kutsus. Kas ta oleks tõesti õnnelik, kui naaseksid repressioonid ja nälg? Mina küll ei usu.
Ma arvan, et enamus Eesti inimesi on tervemõistuslikud ning et sellised üleskutsed vägivallale on esitatud uisapäisa, oma paha tuju leevendamiseks. Siiski, inimesed, olgem ettevaatlikud. Sageli arvatakse, et arvutimängude stiliseeritud vägivald hakkab lastele ajude peale, toodab pätte ja kurjategijaid. Mina usun, et kui näiteks su oma vanaisa, hea ja lahke inimene, purskab kord köögilaua taga vihaga, et sellel või teisel naabrimehel tuleks pea lõhki lüüa, siis see üks hetk mõjub kaugelt kõvemini kui aastatepikkune multikavägivald.
Ehkki internetti kribatud või ühissõidukis manatud kurjus ei ole võib-olla nii mõjuv kui lähisugulaste sajatused, on neilgi kahtlemata oma tagajärg. Ma julgen arvata, et näiteks üks norrakas, kes hiljuti hulga inimesi ära tappis, luges ka enne seda foorumeid ja mõtiskles postituste üle.
Sõnad ei kao ära, nad hoopis kuhjuvad, teevad endale kuulajate pähe pesa, paljunevad, kajavad omakeskis, julgustavad teineteist ja lõpuks, kõige äärmuslikumal juhul, võivad mõne nõrgema isegi lõplikult oma orjaks teha. Suhtume siis neisse väärilise austusega.
