Kristiina Ojuland: Nõiajaht 2014
Skeem on lihtne. Astud erakonnast välja ja julged avalikult näidata poolehoidu uuele poliitilisele liikumisele, kui sind kohemaid tembeldatakse peaministri ja talle lojaalsete isikute poolt nōiaks - ehk moodsamas versioonis häältevōltsimises osalejaks.
Meetodid on sarnased keskajale - sulle lüüakse kõige kõrgema võimu esindajate poolt häbimärk otsaette, et oled pettur, ja palun väga, mine seleta oma perele, sõpradele, tuttavatele, et see pole tõsi. Eriti kui juhtud elama väikeses kohas. Mis näoga vaatad otsa oma töökaaslastele, naabritele, kui peaminister on isiklikult kahtluse alla seadnud sinu motiivid, miks julgesid erakonnast välja astuda, ja mis veel hullem, uue poliitilise jõuga end siduda? Kuidas sina, mis sellest et oma piirkonnas või maakonnas austusväärne ja oma igapäevaste tegudega silma paistnud hakkaja inimene, üldse suudad ümber lükata peaministri ja tema Riigikogu liikmest suuvoodri sõnu? Minna kohtusse on üks võimalus. Aga kui palju see maksab? Kuidas suudab lihtne inimene tänases Eestis oma ausat nime üldse kaitsta?
Kas ei kõla kangesti selle moodi, et peaminister ja tema käsikud teevad taolisi nõiajahi avaldusi just sellele teadmisele tuginedes? Et nad on karistamatud, kuna mingi “mittekuulus inimene” kes katsub elada oma ausate põhimõtete järgi, pole suuteline end taoliste organiseeritud rünnakute eest kaitsma. See aga on enam kui küüniline, eriti praegu, mil 21. sajandil arvame, et suudame kaitsta inimõigusi isegi arengumaades, kuid peame loomulikuks, et mingi hulk inimesi ei saa seda teha siinsamas, pikemaajaliste demokraatlike traditsioonidega Euroopa Liidu riigis.
Valimisi jälgiti
See kõik tundub ebareaalne, see justkui polekski meie kodune demokraatlik Eesti, millest jutt käib. Suurerakonna masinavärk osutus autokraatliku süsteemi tööriistaks. Erakonna lihtliikmed ei võinudki teada, et sisevalimistel jälgiti pingsalt, kes andis ja kes ei andnud häält erakonna praeguse esimehe poolt. Reformierakonnas oli maakonniti eelmise aasta mais toimunud juhatuse ja esimehe valimiste ajal tabel, millest on näha, kes osales erakonna juhatuse liikme valimisel.
Millise juhatuse liikme kandidaadi poolt inimene hääle andis, pole avalikult võimalik tuvastada. Aga selles tabelis on selgelt näha, kes andis poolthääle erakonna esimehe valimistel ja kes mitte. Kuna esimehe valimisel sai anda vaid poolthääle või mitte üldse osaleda, siis ongi pilt selge. Täna teab Ansip täpselt nimepidi, kes andis talle sisevalimistel hääle ja kes mitte. See on absoluutselt ebademokraatlik ja lubamatu jälgimissüsteem. Aga just selle süsteemi alusel hakatakse teisitimõtlejatele – olgu või pool aastat hiljem silte külge kleepima ja mainet hävitavat nõiajahti pidama.
Euroopas tähendaks selline asi juhtpoliitiku, eriti peaministri, karjääri lõppu. Eestis ei näi see kedagi huvitavat, kui võimuerakonna juht omab absoluutset kontrolli oma erakonna liikmete poolt antud häälte üle. Erakonna liikmed, kes pahaaimamatult osalesid sisehääletusel eelmise aasta mais, andes oma südametunnistuse järgi hääle, ei tea tõenäolselt siiamaani, et see hääletus ei olnud salajane, nagu oleks pidanud olema.
Naeruvääristamine
Mina tean tänaseks, et minu nn häältepettus oli lavastatud sooviga eemaldada erakonna juhatusest ebamugavaks muutunud “isemõtleja”. Minule alanud nõiajaht kleepis mulle külge sildid “Gucci-mucci” ja “häältega sahkerdaja”. Kui argumentidele saab argumentidega oponeerida, siis sildistamine ja naeruvääristamine on üks vanimaid ideoloogilise võitluse relvi. Just seesama inkvisitsioon tegi tarkadest, teisi inimesi oma tarkusega ravida ja aidata püüdvatest väenaistest naeruväärsed, koledad ja tobedad nõiad.
Kui ma ise kaalusin Reformierakonna kohtusse andmist ja valmistasin kaks kuud ette kohtuhagi, otsustasin lõpuks, et ei hakka gigantmasinvärgiga, mis lisaks omab selles riigis võimupositsiooni, pikka ja kurnavat kohtuteed käima. Arvasin, et tagantjärele vastandumise asemel on targem minna edasi, koondada enda ümber mõttekaaslased ja asuda sedasama riiki, üha enam lihtinimesest võõrandavat süsteemi, seestpoolt muutma.
Kui oleksin praeguseni seotud kohtuasjaga, ei oleks mul võimalik asutada ja käima lükata uut erakonda. Minu kogu energia ja ressurss oleks läinud võitlusele suurorganisatsiooniga, kellel on palju suuremad inim- ja rahalised ressursid võrreldes üksikisikuga. See oli teadlik valik ning arvan tänaseni, et tegin õigesti. Samas ei saa ma rahulikult pealt vaadata, kui nõiajahti alustatakse nende hakkajate inimeste vastu, kes samuti soovivad muuta ühiskonda meie ümber paremaks ning julgevad selle nimel Reformierakonnast välja astuda ning uut poliitilist jõudu looma hakata.
