Kristiina Ojuland: Ansipi juhitud erakond ei ole see, kuhu tahaksin kuuluda

 (288)
Kristiina Ojuland
Kristiina OjulandFoto: Priit Simson

Peaminister Andrus Ansip kirjeldas möödunud kevadel Reformierakonda kui ühesuguste vaadetega sõpruskonda. Laste seas kutsutakse sellist mitmepealist ning üsna ühesuguste vaadetega seltskonda mõnikord kambaks. Tavaliselt on kambal omakeskis lisaks kommetele või tavadele ka ühiseid saladusi ning nende hoidmine on selle väikese sõpruskonna peamisi kestmajäämise mehhanisme. Niisamuti on ka erakondadega.

Aastatega on Reformierakond palju muutunud. Väikesest liberaalsetele väärtustele tuginevast ühendusest on saanud kindla käega juhitud massipartei, kus otsustab üks ning vastu vaidlema ei kiputa. Üks tõde ruulib. Hoiak, et Ojuland on igal juhul süüdi, kumas Ansipi avalikest esinemistest veel enne, kui väidetava pettuse uurimiseks loodud töögrupp töödki alustas. Kedagi peale minu ei olnud erakonna poolt isegi veel asjaolude täpsustamiseks küsitletud kui erakonna esimees oli juba meedias jõudnud järelduseni, et kuna Kristiina Ojuland on tasunud teiste liikmete eest liikmemaksu (tava, milles Ansip ise ei leidnud midagi halba olevat), siis on Ojuland andnud ka korralduse hääletustulemust manipuleerida.

Seotud lood:

Töögrupp leidis, et häältega manipuleerimine on toimunud, see on fakt. Kes manipulatsiooni toime pani, on teada ning arendusjuht on oma teo üles tunnistanud, seegi on fakt. Kõik sellest edasi on aga tõendamata, sest osapoolte kirjeldused juhtunust ei klapi ning ühtegi otsest tõendit ühe või teise versiooni õigsusest ei ole. Küll on aga näited sellest, kuidas arendusjuht rääkis kord üht kord teist juttu, olenevalt sellest, kes parasjagu erakonna peakontorist oli ta kõrval või mitte. Niisamuti erinesid sõltuvalt päevast ka häältega manipuleerimise ülestunnistanud arendusjuhi selgitused sellest, kus ning kellega ta on kohtunud, mida talle on öeldud, mida temalt nõutud. Kord oli erakonna peakontori ametnik temaga, järgmises versioonis juba mitte; kord tunnistas, et peakontori eesmärk on Ojulandist lahti saada, järgmisel hetkel väitis, et sellist juttu pole olnud.

Skandaalidest niigi väsinud partei soov oma mainet päästa oli tol hetkel mõistetavalt ülisuur. Seega, kas heita välja üks või riskida mõne siseringis aastaid aktsepteeritud valimiste tööviisi avalikkuse ette jõudmisega? Kõik õpikud ütlevad, et esimene variant. Pealegi oli see lahendus nii mõnegi jaoks kergendus, vabaneti ju konkurendist ning hääled, teadagi, on kullahinnaga...

Olen viimastel kuudel palju aega pühendanud sellele, et valmistada ette kohtuasja, mis kogu asjale joone alla tõmbaks. Kui mind erakonnast välja heideti, oli see emotsionaalses mõttes suur kaotus ning keeruline üleelamine, seetõttu olin valmis alustama kohtuteed oma liikmelisuse taastamiseks. Olen vahepealsel ajal suhelnud mitmete usaldusväärsete ja asjatundlike nõustajatega. Ära hakka jändama, tegele asjadega, mis ei ripu pommina su jala küljes - niisugune on domineeriv hoiak. Kodustele ja sõpradele on tähtsam muidugi inimlik pool. Selle asemel, et vaielda kohtus meedia tähelepanu all suure organisatsiooniga, peaksin minema oma eluga edasi ja tegelema asjadega, mis tähtsad nüüd ja praegu. Oleks väga naiivne arvata, et valitseva võimuerakonna ja selle sisesüsteemide vastu kohtusse minnes Reformierakonna peene PR-masinavärk taas turmtuld andma ei hakka. Silvergate'i, Autorollo ja teiste meediatulekahjude läbi karastunud partei mainekujundajad on igal hetkel valmis mind taas üle valama süüdistustega, mis lähtuvad järeleproovitud valemist – pooled ikka usuvad. Juhtunuga rahu tegemine tuli läbi mõistmise, et enda liikmelisuse taastamine Reformierakonnas on primitiivselt väljendudes lihtsalt mõttetu. Ansipi juhitud erakond ei ole kindlasti see, kuhu tahaksin kuuluda. Läbi ja lõhki liberaal olen ju endiselt, parteipilet maailmavaadet ei määra.

Paljude jaoks on probleemiks see, et aasta aastalt on Reformierakond muutunud üha kitsama ringi tööriistaks. Erakonna tavaliikmetega suheldakse peamiselt valimiste eel – siis vajatakse lihtliikmete panust kampaania tegemisel ja häälte saamisel, muul ajal ei huvitu neist eriti keegi. Sisemine debatt sisuliste teemade üle erakonna liikmetega puudub, ometi oli aastaid tagasi see üks erakonna suuri tugevusi. Toona võis iga liige osaleda mõtteavaldustega ühises meililstis, pakkuda omi ideid või kritiseerida pakutut. Praegune Oravavõrk on kasutaja jaoks tehniliselt ebamugav ja seetõttu jääbki suurem osa inimesi sisulisest arutelust eemale. Kas see on taotluslik?

Reformierakonna sisemine mentaliteet viib demokraatiast kaugenemise teele. See pole vaid ühe erakonna mure, vaid märksa laiem probleem. Nii vabariigi president kui poliitikavaatlejad on viidanud, et erakondade sisedemokraatia pole ainult organisatsiooni siseasi. Üha rohkem erakonna liikmeid, olgu nad riigikogus või mujal, ei julge avalikult parteiliini vastu midagi kriitilist öelda. Kardetakse juhi pahameelt ning seemnesööja häbimärki otsaette ning toiduahelast äralõikamist. Isegi siis, kui kõik näevad, et kuningal pole riideid seljas, tehakse nägu, et kõik on comme il faut (nagu peab pr. keeles - toim). Praegune parteiladvik on oma juhi eestvedamisel ehitanud monstrumi, mida kontrollib väikene sisering. Igasuguste ametikohtade jagamine alates ministritoolist lõpetades riigiettevõtete nõukogudega sõltub sellest, kui lojaalne sa otsustajatele oled. Sisedemokraatia on vaid mälestus vanemate liikmete jaoks. Arendusjuhid, kes käivad Tõnismäel instruktsioone saamas, on samuti valvsa kontrolli all. Kui midagi liigset julgevad küsida, siis öeldakse, et teie ei peagi kõike teadma.

Üks lahendamist vajav asi on aga tõsiselt südamel ning see on kogu Eesti huvides. Mure Reformierakonna vaimu- ja võimuväsimusest ei ole kahjuks uus paljudele liberaalse maailmavaate esindajatele ega toetajatelegi. Reformierakonna sisemine stagnatsioon peegeldub ka visioonipuuduses Eesti tuleviku osas, rääkimata hetkel vajalike siseriiklike reformide juhtimisest. Kus on see ettevõtlust toetav Reformierakond? Kus on ideed, mis annaks perspektiivi kohalike omavalitsuste rahastamiseks või miks ei ole tegeldud kaasaegsete vanadekodude süsteemi arendamisega? Miks lähevad inimesed Eestist ära ega plaani siia tagasi tulla? Innovaatiliste lahendusideede asemel näeme aga tänavatel sini-kollaseid plakateid ja kuuleme ikka ja jälle sama vana edukuse-mantrat. Ent varsti on taas valija kord suunda seada. Kas kodanikud annavad uue akordi Eesti poliitmaastikul või jätkame vaid kõlavaid eduedetabelikohti jahtiva riigina, selgub oktoobris.