Krister Paris: Platnoiideoloogi hurjutus

 (230)
Hanno Pevkur
Hanno PevkurFoto: Heiki Rebane

„Aga mis ta siis kandis lühikest seelikut?!“ Kui keegi hakkab vägistamisohvrit ennast hurjutama, tahaks sellele inimesele tõsiselt otsa vaadata. Ega peitu tema väärastunud arusaamad mõnes lapsepõlvetraumas?

See lubaks ehk andestada seoste otsimist sealt, kus normaalse psüühikaga isendid neid kunagi ei näe. Ülejäänud võimalused viitavad ülimale küünilisusele ning arusaamale maailmast, kus tugevam rusikas annab teatud puhkudel ka õiguse.

Siseminister Hanno Pevkurit pean silmas. Minister väidab, et Pariisi terroriaktini võis viia „meediaväljaannete enda käitumine“. Seda esimene hetk lugedes mõtlesin, et küllap suulise intervjuu pinges keel vääratas ja mis seal ikka liiga palju norida. Kuid oma täpsustavas teates minister sõnu tagasi ei võta.

See tähendab, et ta mõtlebki nii. Loomulikult ei õigusta ta veretööd. Ta vaid viitab, nagu võiks mitte kedagi füüsiliselt rünnanud ohver olla teinekord keretäie või hullema ainuüksi oma väljendustega ("litsaka riietusega",jne jne) ära teeninud.

Ent sel puhul on põhjust olla sügavalt murelik. Arvestage, tegemist on ministriga, kellele allub politsei ehk üks väheseid organeid, kes tohib oma ülesannete täitmisel kasutada jõudu.

Asjaolu, et rünnaku ohvriks langes praegu ajakirjandus, kes peaks Pevkuri sugustel silma peal hoidma, viitab ilmselt ka sisimas keevale kontrolliihale. Ega minister lobisenud kogemata välja juhtiva valitsuserakonna varjatud platnoiideoloogiat?

Kõlas küll, nagu oleks rääkinud pätt, mitte valitsusliige.