Krister Paris: Kooseluseadus on ennekõike Südametunnistuse seadus
Kolm sekundit enne kella kukkumist, kui ekraanil olid juba samad numbrid - 40:38, läks endal korraks küll kõhus külmaks. Pärast seda, kui õiguskomisjon otsustas, et eelnõu 51-t häält ei vaja, olin kuidagi sisimas tema läbiminekus nii kindel olnud. Ja nüüd äkki ikka selline kõikumine noateral!
Kui noateral, sain aru aga alles siis, kui vaatasin, kes ja kuidas hääletas. Üks erakond vastavalt ühisele joonele. Aga mõni jättis siiski kasutamata võimaluse oma vastuhääl anda. Aitäh, Marko Mihkelson. Sinu teistsugune otsus võinuks saatuslikuks saada. Teine opositsioonierakond teatas Kadri Simsoni suu läbi vahetult enne, et partei hääletust ette ei kirjuta. Kadri ise hääletas poolt. Nii nagu Lauri Laasi, Priit Toobal ja Olga Sõtnik. Ka Jüri Ratas ja Marika Tuus-Laul jätsid nupule vajutamata. Aitäh ka teile - mõni vastuhääl teie seast ning me ei räägiks praegu Eesti sammust läänelikuma väärtusruumi poole.
Ja viimaks: ka ülejäänud fraktsioonid ning sõltumatud saadikud andsid oma hääle kes nii, kes naa või jäid parem kõrvale. Nemadki võinuks seaduse kergelt põhja lasta. Kuid just see, et ükski võimulolija ei pannud oma saadikuid hääletama ühtse blokina, on parim argument väidete vastu, nagu tegutsenuks Riigikogus teerull.
Usun, et paljudel saadikutel oli otsust langetada väga raske. Mõni neist muidugi tundis ja teadis, et ajab õiget asja. Mõni oli kogu südamest kategooriliselt vastu ja kuidagi ei saa öelda, nagu ei saanuks nad oma häält kuuldavale tuua. Aga need, kes kõhklesid, justnagu tahtsid, aga kartsid, kas valijad neid ikka mõistavad. Või saavad rohkem siiski sõimu ja märtsis kojusaatmisega karistada... Teie südametunnistus jäi viimaks siiski peale. Teil jätkus julgust murda tung lugeda vaid reitinguid ning üksnes reageerida, selmet juhtida proaktiivselt. Läheb mööda mõni aasta ning teie tänased kahtlused tunduvad juba naeruväärsetena. Küll aga võite endale hirmust ülesaamise eest õlale patsutada.
Võitis Eesti demokraatia. Hääletustulemus peegeldas just neid tundeid, mis ühiskonnas valitsevad. Ehk muidugi olnuks tulemus vähemalt 51 poolthäälega veenvam, aga sellise enamuse korral jäänuks ilmselt ka suur osa debatist olemata. Arutelu sai Eesti ühiskond aga hulgal, millist ei mäleta laulva revolutsiooni aegadest saadik. Eri intellektuaalsustasemetel, eri kategooriates. Mõni füüsilise karistusega ähvardav loll kah sekka. Mis aega enam maha võtta?
Eelnõu oli aktiivselt kogu ühiskonna fookuses aprillist saati, varem on ministeeriumites ringelnud erinevas vormis projektid aga juba aastaid. Tooge veel näide seadusest, mis on nii palju kirgi kütnud ning arvamusavaldajate bitte ja baite tootnud!
Ja lõpuks võitis ka Eesti kodanikuühiskond. Pean Varro Vooglaidu silmas. Nõustun temaga täielikult: kodanikud suutsid läbi täiesti vabatahtliku ühenduse end korralikult kuulama panna. Isegi kui nende arvamus praegu napilt alla jäi. Aga baas, kus hakata tõsiselt perekonnaväärtuste eest võitlema, on loodud. Eeskuju koondumiseks ka teistele huvigruppidele.
Mis edasi? Paljud rakendussätted, millega hirmutati, tuleb muidugi vastu võtta. Aga see on juba tehniline töö, mille eest riigikogule palka maksamegi. Hoopis huvitavam on küsimus sellest, et nüüd on meil konkreetselt seadus, mis kohtlebki inimesi ebavõrdselt. Ühed saavad lapsendada kõikjalt, teised vaid oma kaaslase järglasi. Varem, kui neid paarina ei tunnustatud, polnud nagu alust kurta. Aga ebavõrdsena riik neid kohelda ei tohi.
Sestap oli Vooglaiul muidugi õigus, kui ta Eesti Päevalehele ütles, et järgmised sammud on abielu ja lapsendamise laiendamine. Võinuks juba kohe olla, aga parem üks samm õiges suunas. Üks viimaseid jääkamakaid on hakanud liikuma. Läände.
