Kristen Michal: Good bye, Aljoša!

Oli kord film nimega „Good Bye, Lenin”. Hea ja õpetlik film sellest, kuidas poeg — soovist hoida oma ema südant vapustuste eest — lavastas emale Ida-Saksamaa jätkumise nii kodus kui ka telekas.

Neile, kes seda filmi näinud ei ole — nimelt toimetasid inimesed oma igapäevaseid tegemisi, nagu inimesed ikka toimetavad, kommunistliku režiimi „viljastavates” tingimustes. Siis jäi ema ootamatult haigeks, tema haiglasoleku ja teadvusetuse ajal lakkas režiim olemast. Kui ema kodusele ravile saadeti, arvas poeg, et ema ei pea vapustusele vastu, ning korraldas hoolikalt, et kõik oleks nii nagu enne — isegi uudistes suudlesid samad kommunistid üksteist. Ja kurgipurgid olid endised.

Tagasi mõeldes — kes teab, kas ta tegi õigesti? Ehkki esmapilgul on ju soov igati hea — hoida teisi vapustuste eest.

Miks ma üldse meenutan seda filmi? Sest mulle tundub, et paljud poliitikud ja arvamusliidrid on etendamas osa selles filmis, mille nimi võiks täna olla „Good bye, Aljoša”.

On tegelasi, kes sooviks asju „natukene” muuta, et oleks muudetud ja natukene ka muutmata jäetud, rääkides samas tähenduse muutmisest. Nad tahavad muuta selle samba tähendust, mille on erekteerinud impeerium, mis ahistas nii eestlasi, venelasi, juute kui ka soomlasi. Ühtesid rohkem, teisi vähem, aga ei saa just öelda, et päeva lõpuks oleks kellelgi hästi läinud.

Ja on tegelasi, kes ütlevad, et sellist asja ei ole võimalik tsiviliseeritult lahendada. Selles kategoorias on juhtpositsioonil üks keskpärane seltskond, kuid seal on ka hulk kõrvaltegelasi. Nemad käituvadki esmapilgu justkui head pojad oma valijate suhtes — ja räägivad, kuidas nad ennastsalgavalt Aljošat kaitsevad. Tegelikkuses valavad nad vaid õli tulle ja loovad kunstlikku pinget nõukogudemeelsust alal hoides.

Tänu ilusioonimeistritele ongi meil olukord, et ühest endise impeeriumi sümbolist on tehtud justkui valimisteema või aines, milles ühel pool on kõik need, keda režiim otse kiusas, ja teisel pool need, keda on suudetud provotseerida petlikult rahvustundest lähtuvalt. Petlikult, sest see ei ole vene rahva sümbol rohkem kui nõukogude võimu sigadused nende tehtud — see oli kuratlik süsteem, mis koosnedes inimestest vaid võimendas igas osas leiduvat halba. See ei olnud meie, nende ega kellegi oma, miks peaks siis keegi selle sümboleid kaitsma?

Tänasesse reaalsusse tulles — riigikogus on menetluses kaks eelnõu — ilusate numbritega 1000 ja 1001. Need eelnõud annavad Eesti Vabariigile seadusandlikud raamid, et tulevikus oleks kõiki püstitatavaid ausambaid võimalik võrdselt kohelda ja juba ette määratleda, kas need on ühiskonnale vastuvõetavad. Näiteks, et tulevikus jääks mõne lolli või irvhamba poolt püstitamata ausammas ”kasahhi” antisemiidist naistevihkajale Boratile. Ja seadustega määratletakse ka see, kuidas käituda juba olemasolevate sammaste või sõjahaudadega. Sealhulgas pronksmehega Tõnismäel.

Reformierakond on selgelt öelnud, et soovib pronksmehe lahkumist Tõnismäelt — nagu ka selgust haudade osas, mille peal täna asub sõidutee või trollipeatus. Meiega koos on seda seisukohta seaduseelnõude kaudu toetamas Isamaa ja Res Publica Liit ning sotsiaaldemokraadid. Ülejäänud kaitsevad segast olukorda, sest pinget eri rahvusgruppide vahel saab kasutada endale häälte hankimiseks.

Ja mis puudutab kevadisi riigikogu valimisi, siis olen ka ise selgelt selle poolt, et see pole valimiste teema, kuid jutud moratooriumist ei tule kõne alla. See tähendaks loobumist soovist saavutada kõigile vastuvõetav olukord. Dialoog peab jätkuma — olen kindel, et valimised jäävad enne seljataha, kui saavutatakse tasakaal, mida on otsitud juba sellest päevast peale, kui iseseisvaks saime. Ja iseseisvus ei ole kuidagi ühe rahvusgrupi teene ega vabadus. See on kõigi Eesti kodanike päralt.

Seega — good bye, Aljoša! Lõpetame selle Ida-Saksa mängimise samba vahetus läheduses. Need ajad on läbi ning eesti, vene, läti ja leedu rahvad on vabad ja iseseisvad. Ja nõukogude sõduri vormi enam ei toodeta. Loodetavasti.