Kreevaldite pere lugu. Ühes rütmis tantsides läbi elu
Võrumaal endises Sõmerpalu vallas Mustja külas elavad Alli ja Kalle Kreevald. Abielupaar, kel tänavu sügisel täitus 47 aastat ühist elu. Kogu nende ühine tee on kulgenud rahvatantsurütmis.
„See oli 1969. aastal, kui me rahvatantsurühmas kohtusime. Juba 1970. aastal abiellusime ja 1971 sündis esimene poeg,” loetles Alli ühiseid algusaastaid. Alli on meenutustes küll tagasihoidlik, ent Kreevaldite armastus pidi algama tormiliselt, kui sisuliselt kahe aasta sisse mahtusid kohtumine, pulmad ja perelisa. Pere kasvas edasigi, 1974. ja 1979. aastal sündis neile veel kaks poega. Tänaseks on Kallel ja Allil juba neli lapselastki.
Alli oli sinna kanti jõudnud üsna pika ringiga. Petserimaalt pärit tütarlapsena kolis ta kõigepealt gümnaasiumis õppimise ajaks Tallinnasse sugulaste juurde, omandas seejärel ülikoolist vene keele eriala ja kolis siis Võrumaale Osula kooli õpetajaks. Siis ei läinud enam kaua, kuni ta ühtäkki märkas, et rahvatantsurühmas oli vana partner nagu ununenud ja ta ühtelugu ainult Kallega tantsis.
Tantsu lüüakse kõvasti
„Nüüd me oleme juba rahvatantsueast välja kasvanud ja viimased 15 aastat seeniortantsu teinud. Seeniortantsupeod toimuvad igal suvel ja igal aastal võtame ka Lõuna-Eesti memme-taadi pidudest osa. Me kavatseme tantsida nii kaua, kui suudame ja vastu peame,” luges Aili ette justkui tõestusi sellest, et vanuse kasvades pole kaugeltki tarvis tantsukingi varna riputada.
Tantsu teevad nad kõvasti. Esiteks käiakse kaks korda nädalas – teisipäeviti ja neljapäeviti koos teiste seenioritega tantsukavasid harjutamas. Kui vaja, tantsivad Alli ja Kalle veel koduski juurde, et kavad täpselt pähe jääksid.
„Aitab küll, aitab küll! Muidu satume hoogu,” üritas Alli Kallet pidurdada, kuid see eriti lihtsalt ei õnnestunud. Kalle ümises veel edasi, kuid peatus lõpuks siiski.
„Kalle on meist ikka see kergema jalaga,” ei jätnud Alli abikaasat kiitmata. „Nagu öeldakse – ma olen äss! Ma võiksin veel noorte rühmas ka tantsida,” teatas Kalle lõbusalt.
Koos ka tööelus
Allil ja Kallel on olnud õnne tööeluski teineteise lähedal olla, sest samas Osula koolis, kus Alli oli algul vene keele ja hiljem ajaloo õpetaja, töötab Kalle koolibussi juhina. Järgmisel aastal saab tal täis 50 aastat bussijuhi ametis, millest 37 aastat on ta kodukandis vedanud lasteaia- ja koolilapsi. Mõned aastad tagasi tunnustati Kallet koguni Eesti parima koolibussijuhi tiitliga.
„Ega ma tahaksin varsti lõpetada ka. Pensionipõlve on ka vaja pidada, muidu jäädki siia rooli taha. Varsti tuleb vanust kah juba 70 aastat ja tahaks selle bussisõidu lõpetada, aga ei lasta. Ei ole nagu kedagi teist võtta,” rääkis Kalle. Selge see, et Eesti parimat koolibussijuhti ei saagi olla lihtne asendada.
Alli jäi aga pensionile viis aastat tagasi ja nokitseb nüüd rohkem lille- ning köögiviljapeenarde vahel. „Liigutama peab, ei tohi seisma jääda. Muidu hakkab igav ka,” ütles ta.
„Ma mängin pilli seistes, ma ei istu kunagi. Terve elu harjunud püsti mängima,” mainis Kalle, enne kui akordionile hääled sisse lõi. Ja siis lasi ta lahti ühe võrukate laululoo ja võttis pillimängu kõrvale lauluviisigi üles.