Kotka poest võis teoreetiliselt osta kõike, kakskeelsed viidad juhatasid nii toidu- kui ka tööstuskaupade juurde. Kuulu järgi oli see Nõukogude Liidu esimene supermarket, kuigi tolle aja filmides, nagu „Moskva pisaraid ei usu” või „Blondiin nurga taga”, liikus kaamera kusagil Moskvas pealtnäha sama suurel ja sama hästi varustatud territooriumil. Muide, sõna „supermarket” siis ei tuntud.
Maja ehitasid 1980. aastal olümpiamängude eel soomlased – Nõukogude Liidus ülierandlik juhtum. 3394 m² ehitusalust pinda oli kaks korda rohkem kui senistes Mustamäe ja Õismäe ABC-tüüpi kauplustes. Tegelikult oli pindala poole rohkem, kuna ehitis oli kahekorruseline.
Lisaks oli kauplusel ettetellimisosakond. See tähendas, et perekondlikeks tähtpäevadeks, nagu juubelid või pulmad, sai dokumendi esitamisel (kas sul ikka on sünnipäev või tahad muidu maiustada?) osta riigihinnaga sinki, suitsuvorsti ja koduse gurmeelaua krooni – plastkiles viinereid. Kotka pood sai legendiks, mida tuldi igaks juhuks läbi kammima ka teistest linnaosadest.
Pärast nõukogude võimu langust erastasid Kotka poe selle töötajad, võttes selleks EVEA pangast laenu miljon krooni. Paraku sõi kibekähku ja radikaalselt muutuv turuolukord asutajate hea tahte ära. Vahepeal oli omaaegne hiilgav ostuparadiis ja arhitektuuripärl nukralt taandarenemas. 2003. aastal rajati AS Kaubanduskeskus Kotka. Hoone renoveeriti, lisati pinda ja avati pubi. Praegune Kotka on põnev sümbioos, kuhu mahuvad tuntud kaubanduskettidest Grossi Toidukaubad ja Euroapteek. Allkorrusel on kasutatud asjade kaubamaja Konverter. Kas seal on ka omaaegse Kotka klientide mööblit?
